Üks neist autoreist ja raamatuist, millest ei teadnud ette midagi aimata. Pakk saabus ammu, tunnistan, esikaas ei isutanud üldse, ja kuna kohustusi oli rohkem kui rubla eest, siis nii see raamat seisma jäi, "kuni kohustuslik kirjandus kõik loetud saab", no ei saa see kunagi loetud :)
Täna tõden - uskumatult kümnesse lugu mu jaoks. Kõik, absoluutselt kõik sobib.
Tegevus toimub tänapäeval (täpsemalt 2014-2015) Saksamaa nõmmedel, lambatalus. Läbi põlvede peetud lamburiamet, ühelt poolt palju arhailist, samas uued ajad, uued tuuled mõjutavad paratamatult. Kaudselt tegevuskoht, ent ka need talunikuelu mured uuel ajal, kohanemise valud, see kõik viis mõtted Lõuna-Jüütimaa taluelule, mida ju põgusalt nähtud. Kuidas hoida nii, et järeltulev põlv ka jääks samade liistude juurde, kuidas kohtuvad vana ja uus ja mis moodsa aja inimesele ehk kõige uskumatum - kuidas elada 365 päeva aastas samas tööelurütmis. Muidugi pole kõik need päevad täpselt ühesugused, aga te saate aru küll, mida silmas pean. Paljud meist elavad siiski reede või suve- ja jõulupuhkuse ootuses, talupidaja jaoks sellist asja ei eksisteeri. Ei saa lubada endale läbipõlemist, restart´i...
Siinne peategelane on 19aastane Jannes ja läbi tema silmade ja mõtete võib lugeja kaasa elada noore inimese elule kõrvalises maakohas. Nii ehe ja usutav, ja uskumatult huvitav ka. Isegi kogu see lammastega jantimine. Ma pole pärast lapsepõlve pidanud käppapidi lambavillas tuustima, neid pügamise ajal kinni hoidma ega neid... teisi "protseduure" tegema-nägema, aga ometi oli põnev lugeda.
Aktuaalset on siin üldse oi-oi kui palju. Looduskaitseala ja linnasakstest matkajad ning sina oma taluga kui muuseumieksponaat. Järgmiseks hundid, kellega Lõuna-Eestis praegu kimpus ollakse. Alati on keegi, kes peab reaalselt oma igapäevaelus selle probleemiga toime tulema. Ja siis on bürokraadi-mutrikesed, kes täidavad kiretuid Exceli-tabeli lahtreid, ehk värvivad ka ridu ja tulpasid seal. Lisaks poliitikud, kes enne valimisi "õiged" märksõnad lauale toovad, ent valimissedelite kokku lugemise järel kollektiivse mälukaotuse otsa komistavad. No ja siis on veel loodus- või loomakaitsjaid, kes tulevad soojast ja mugavast kivilinnakorterist ja ütlevad, et kuidas peab huntidega elama. Kõigil on oma vaatenurk ja oma arvamus ja oma tõde, kattuma saavad need harva. Ja veel on siin ka naabruses sõjaväe harjutusala ja relvatööstus, ümbruskonna elanikke mõjutab seegi.
Ja ka see pole veel kõik. (Kasu)isa vargsi ligi hiiliv haigus on veel eraldi teemaliin, mis väga usutavalt edasi antud. Selle seas veel kolme põlvkonna nägemus talupidamisest ja muutustega kohanemisest.
Ma olen sellest raamatust vaimustuses, kui te veel aru ei saanud. Personaalsed soovitused edastan peagi, päris kõigile ei pruugi sobida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar