Maalehe jaoks oli tarvis lugeda "Tuhandet külateed", aga kuna Madisoni-raamat oli lugemata (ja "Tuhat külateed" on nagu selle epiloog), siis leidsin hea põhjuse seegi klassika ette võtta. Muide, ka filmi ei ole ma vaadanud.
Kartsin imalamat kraami, aga tegelikult ei olegi. Täitsa kena lugu. Väga lühidalt ja banaalselt väljendudes on siis üksildane fotograaf, kes rändab oma töö tõttu mööda ilma ringi, antud loos jõuab Madisoni maakonna katusega sildu pildistama. Sealmail teed küsides juhtub kokku koduperenaisega, kelle saatus on mõneks päevaks (sobilikult!) üksi koju jätnud. Neli päeva, mille jooksul taevas langeb kolinal neile peale, poisile on kuldne kuu selga mõeldud ja üleüldse, on ohtralt horisontaalset tangot. Aga siis. Kaine mõistus saab võitu ja kuigi Francesca mõistab, et enda mees on igavus kuubis, siis peret lõhkuda ei taha ja ta otsustab jääda. Koju. Pere juurde. Üksildane kauboi istub jälle oma kompsudega autosse ja läheb. Raamatu lõpuks elavad vanaks ja surevad ära. Konetš filma.
Aga siis juhtus nii, et raamat sai üle ilma nii popiks, et autor ei suutnud vastu panna kiusatusele lugejate soovidele vastu tulla ja Robertist ja Francescast veel kirjutada. Ainuke häda, et... esimese raamatu lõpus oli ta nad ju vanadussurma saatnud. Ja vot ma ütleks, et see paelus mind kogu selle kompoti juures kõige rohkem, sest selge on see, et sellisele asjale järje kirjutamiseks on natuke nuputamist vaja.
"Tuhat külateed" on mu meelest hoogsam. Tegelasi on rohkem ja sellist noateral kõndimise teravust-põnevust on ka sisse kirjutatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar