Édouard Louis, muutumatu. Temale omane minajutustus, milles lahatakse seksuaalsust ja lapsepõlvetraumasid, selle vahega, et seekord on - vähemalt teoreetiliselt - peaosas isa. Kronoloogiliselt segipaisatud pildikesed lapsepõlvest, sekka hetkeolukorda (raamat on küll originaalis ilmunud 2018).
Huvitav vaatenurga nihestus on see, et algusotsas on isa kujutatud pigem kaabakana. Ta joob palju, on vägivaldne, autoritaarne, tugevalt homofoobne, võtnud omaks kolkaalevi kõva mehe kuvandi. Ei paista kuskilt otsast, et minajutustaja temast väga peaks, kuigi isa heakskiitu otse loomulikult otsib ja ihaleb. Nagu vist kõik lapsed. Viimases osas on aga isast tehtud hoopis märter, kes kannatab paljude väliste tegurite tõttu.
Iseenesest ideena mulle see raamatu lõpuots ju meeldib, ehk et on natuke uudne või nii, et võetakse läbi erinevate presidentide aegsed olulised otsused, mis mõjutasid minajutustaja isa.
Tõsi, selline lähenemine tekitab ka mõtteainet süüdlase otsimisest laiemalt. Me tegelikult ei taha ju kunagi meelsasti vaadata peeglisse ja endal süüd leida. Hästi mõnus on leida süüdlane väljastpoolt oma pisikest maailma. Riik/valitsus/president on kahtlemata igal ajal süüdi. Tööandja on ka igatahes süüdi. Ah jaa, vanemad muidugi ka, kuidas ma nemad küll unustasin, sest asjad kisuvad kiiva ikka juba lapsepõlves. Kool on ka nagunii kõiges süüdi. Kangesti tahaks Louis´le öelda, et õnn on otsuse küsimus. Laias laastus.
Aga mulle meeldib Louis´d lugeda, igatahes, hoolimata sellest, et temaga nii mõnigi kord nii mõneski asjas eriarvamusele jään.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar