Jälle kord raamat, mille puhul tunnen, et kas peaks üldse sõna võtma, ei ole justkui endaski lõpuni selgust ja ega ma ju sealtnurga (ehk siis Aasia, sedapuhku täpsemalt Lõuna-Korea) kraamiga suhestungi harva.
See omamoodi jutustamisstiil hoidis külges küll, hambad ristis lugemist ei olnud. Grotesksed või vägivaldsed stseenid mind samuti ei häirinud. Aga... ega ma unenägudega kirjanduses hästi läbi ei saa, seda pean möönma :) Pealegi tunnistan, et nende Yeong-hye unenägude seosed lihast loobumisega olid kuidagi... meh ja möh, vist liiga diip lihtsa inimese jaoks.
Ja veel... ilmselt on see nüüd mingi uuema aja moeasi, aga see enda puuks/taimeks/põõsaks mõtlemine, oeh, mitmes raamat see nüüd juba on, kus see teemaks? Samas jah, kui inimesel on õigus end iga hommik ärgates määratleda kellena tahes, siis mis see puu kehvem on kui kiisu või jänkuna tundmine.
Kogu see taimetoidu/veganluse propaganda on saatanast. Inimese bioloogiliselt sobivaim toit on loomsed saadused. See, et suur osa meist saab süüa taimi, on ellujäämist võimaldav adaptsioon oludes, mil liha pole saadaval.
VastaKustuta