15 juttu, lühemat või pikemat, kohati väga mängulist, siis jälle asjalik-argist. Igaühele midagi.
Kogumik on jaotatud kolme ossa, esimene ja kolmas osa sisaldavad abielupaari Nelli ja Tigi lugusid. Hästi soojad, kohati humoorikad ja väga elulised. Kui muidu tundub olevat viimasel ajal normiks kujutada mehi mingite koletislike monstrumitena, äärmisel juhul vaid armumisfaasis neile mõningaid sümpaatseid omadusi külge pookides (no see on see kuldse kuu selga mõtlemise etapp, mis tähendab, et hiljem need omadused muidugi jõhkralt maha kraabitakse), siis Atwoodi lugudes tekib lugejal justkui mingi lootus. Et kui ka on raskeid aegu, siis mõnekümne aasta pärast on tore ja õdus üheskoos pulli teha või kui enam ei jaksagi teha, siis kunagi varem tehtud tempude üle itsitada.
Eks nende lugude kaudu ja taustal on Atwoodi isiklik lein, ent siiski, see on kaunis ja õrnalt humoorikas, mitte halav ja morbiidne.
Teises osas on rohkem futu ja ulme kraami, näiteks intervjuu Orwelliga või karantiinis olijatele ajaviiteks lugu jutustav tulnukas (?), kellele on väljastatud vilets sünkroontõlkeseadeldis ja nii ta siis püüab erinevate süsteemide sõnavara kuidagi arusaadavaks kohendada. Või hingerändest jutustav tigu, kes pangaametniku kehasse potsatades peab toime tulema nii mõnegi ebameeldivusega.
Ah jaa, siinse osa lemmiklugu oli "Minu kuri ema", väga lõbus, eriti lõpp!
---
Ma jätkuvalt imetlen Atwoodi puhul seda mõnusat kombot, mis temas on tänaseks kokku saanud. Ühest küljest on ta ju ikkagi juba üsna kõrges vanuses (85), ehk et elukogemust-tarkust on kogunenud üksjagu. Samas ei ole ta minetanud nooruslikku mängulisust, julgust ja, ma ei tea, ta tundub kuidagi väga ajaga kaasas suutvat käia. Enamasti on inimestel emmast-kummast ikka tugevalt puudu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar