Malta toit

Malta söök on meeldinud mõlemal korral. Kohe väga. Olge hoiatatud - järgnevad äärmiselt ebaseksikad toidupildid!

Eesti maksukarnevalilt tulles on hinnad igati mõistlikud, mõni asi isegi piinlikult odav. Võtame näiteks levinud tänavatoidu pastizzi, ehk soojad täidisega lehttaignapirukad, mida müüakse vist küll igal tänaval ja nende putkade avamisaegadest ma ei saanudki sotti, pikalt lahti igatahes. Nende hinda nägime vahemikus 0,50 - 0,90 EUR/tk. Ja need on päriselt maitsvad, mahlased ja hõrgud. Väga toitvad ka, üle kahe nagu ei jaksa kuidagi süüa. Kohalik spetsialiteet on ricotta- või hernetäidisega, ent on ka erinevate lihatäidistega.

Nagu meilgi, nii ka Maltal on palju pasta-pitsa-lasanje-burksi jm kraami. Hinnad varieeruvad, aga tundusid algavat kuskilt 7-8 euro juurest. Lasanjet sõin näiteks Valletta kesksel väljakul (mis iganes selle nimi on, no rahvusraamatukogu ees, selline kõige-kõige koht), maksis 12 raha ja kuigi pilt ehk pole absoluutselt seksikas, siis imemaitsev. 

Malta rahvustoit number üks ehk jänkuhautis oli enamasti vahemikus 12-22 EUR. Kusjuures portsjonid on mehised, üksinda süües ei saanudki hakkama. Samuti ei julge öelda, kas maitsvam oli selle hinnavahemiku alumise või ülemise otsa juures olev praad, igal neist oma nüansid ja lõppkokkuvõttes olid head kõik. 

Valletta ees, seal purskkaevu juures, on praegu mingi jõuluturulaadne üritus, müügiputkad, vaateratas, esinejad, söök-jook, tasuta avalikud WC-d (sic!). (Muide, kus sa Tln kesklinnas tasuta tualetti lähed?)  Tops hõõgveini 3 EUR, arancini 3, pastizzi 0,50 - 1,00, foccacia- ja pitsalõigud 1,5 - 2,5. Nende ridade kirjutamise eel käisin just Kodulinna Majast toomas Hooandja kaudu soetatud Kristiina Ehina uut raamatut, jalutasin diagonaalis läbi meie jõuluturu, jep, hõõgvein 7 ja 8 raha. Tõsi, ei kontrollinud, et kas selle raha eest saab äkki liitrise kannutäie :) Ah jaa, kuna hõõgvein on hetkel seal samuti teema, siis peenemate lokaalide ees olevad reklaamid kuulutasid ka hinda 4,50, aga see oli tõesti vist ka kõrgeim hind, mida märkasin.

Tulles tagasi küülikuhautise juurde, siis jänkumaksani ma eelmisel reisil kuidagi ei jõudnud, seekord keskendusin mina just sellele. Enamasti on see eelroogade all, aga maksa on selles nii palju, et kahtlustan, et see ühe küüliku oma küll olla ei saa :) Gozo saare pealinnas Victorias (Rabatis) maksis maksaroog näiteks 9 raha (aga see oli ka teatrikohvik, seega võib-olla mitte kõige odavam koht). Taas kord, oli nii maitsev, et ma sõin isegi poole lisatud sibulast ära, ja see juba tähendab midagi, eks ole. 

Mis hindadest veel... Kookide hindu on mul raske võrrelda, sest need mul viimasel ajal ei lähe. Tallinnas jäävad ette peamiselt kesklinna kondiitrid ja need on nii kirved, et see pole äkki õige võrdlus. Kui tuleb ootamatu külaline, siis olen siit Peppersackist või Rukisest võtnud, no need hinnad on jõhkrad (kusjuures ma ei ütleks, et enneolematult maitsvad, täitsa Harju keskmine kraam). Maltal proovisin ekleeri, oli imelise ricottakreemiga, hind 2,50. Meie hotelli lobby-baaris olid uhked koogikesed kuni nelja euroni. Eeldan, et saab ka odavamalt. 

Mingid pirukad või koogid või käkid on veel, mida proovisin hotellis maitseks. Näiteks imqaret ehk õlis frititud datlipirukas. Või pudina tal-hobz, mis on leivast ja kuivatatud puuviljadest ja pähkltest ja ma ei tea millest veel (alumisel pildil see tume junn).

Korralikus kohvikus veinipudeli hinnast ei taha üldse rääkidagi. Ei räägigi siis. Te ei tahaks nagunii teada. Aga veini kõrvale sobivast suupistevaagnast (kahele) võin küll rääkida, see maksab vahemikus 14 - 21. Suurus on selline, et kõhu saavad mõlemad täis. Illustratsiooniks on mul siin üks lihtsam variant Mdina keskväljakult. Kohalikud vorstikesed, oliivid, kapparid, suured valged oad, mõni sort kitsejuustu, päikesekuivatatud tomatid, loomulikud saiad-küpsikud jm, millega see jama alla suruda. Selle kastmiseks mõeldud äärmiselt ebaatraktiivse määrde bigilla (nimetagem see kergelt vürtsikaks põldoaplögaks) tahaksin enda kööki üle võtta. Kuigi tõsi ta on, et enamasti nädal pärast reisi on mul kõik need väärt mõtted ununenud, aga unistada ju võib.

Kes Maltale läheb esimest korda, siis proovige ära ka kohalike lemmikjook Kinnie. Vanemale põlvkonnale kirjeldamiseks võiks öelda märksõna Baikali limps, ehk et koirohtu selles joogis tunda on :) Alati võib muidugi valada selle kenasse klaasi, visata sisse mõne jääkuubiku ja siis tähtsa näoga mekutada, nagu jooks Jägermeistrit või miskit sellist.