Ma ei käi üldiselt öösiti köögis, igatahes mitte söömas, aga kui sa mõtled enne uinumist rahustuseks "Minu Prantsusmaad" lugeda, siis enda kogemuse pealt hoiatan - see on väga vale otsus. Mul oli kogu lugemise aja reaalselt äsja ahjust tulnud, krõbeda koorikuga baguette´i või viinapuuväätidest elaval tulel küpseva antrekoodi lõhn ninas ja üks öö ma lugemise ajal siiski läksin kööki hakklihakastet (ma tean, äärmiselt ebaseksikas!) noolima :)
Raamat on hoogne, lühikeste peatükkidega. Autor koos (tänaseks abielulise) kaaslasega läheb Prantsusmaale õppima, koolidele lisaks praktika- ja muud tööotsad. Kõlab igavalt? Nõustun. Kui ma aga ütlen, et kõik õpitu kaldus sinna veinijoomise, tähendab, ma tahtsin öelda ikka, et önoloogia ja veiniäri poole, siis läheb kohe märksa huvitavamaks, eks. Kui dekoratsioonidena nimetada veel veinimõisaid ja viinapuuvälju, siis läheb pilt eriti ilusaks.
Niisama tähelepanekuid.
See toidufolkloor, mis seotud kuude nimetustega, kus r-täht sees on õige kentsakas :) Kui meie mail kehtib see hapukapsa söömise kohta (või veel mõne roa?), siis prantslastel austrite söömise kohta. Olgu, neil on ka põhjendus sellele olemas, oskab keegi öelda, kas hapukapsa puhul on ka mingi loogiline seletus olemas?
Põlvkondade järjepidevus veiniäris, ma tean ju seda, aga ikka tekitab see minus imetlust ja head kadedust.
Prantsuse noored, kellega Hanna Maria ja Sepu koolipinki nühkima asuvad, eelistavad olengutel ja pidudel hoopis magusaid veine ja poe alumise riiuli viskisid.
Sain ka vastuse, miks viinapuurivide otstes on mõnel pool roosipõõsad.
---
Hästi positiivne ja elujaatav raamat. Võimalik, et mu emotsioone suunasid ka eelmised loetud raamatud. Viimast lehekülge keerates muutusin ka veidi nukraks, sest mis mõttes sai kõik juba läbi? Nüüd ju seiklus alles algab, lihtsalt Eestis. Tuleb uus ja põnev algus - oma veiniateljee loomine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar