Käisin ülevaatusel, mitte mina, vaid masinad. Maastur ja Urr. Kõik oli tore ja igati korrektne*. Tulemuse vormistamise ja maksmise ajaks oli sinna jõudnud ka ühe töötaja naine väikese lapsega, nii kolmene-neljane ehk oli see tirts. Kui tirts printeri häält kuulis, siis marssis teadjalt aparaadi juurde ja võttis prinditava välja. Selline tore ja haruldane vaatepilt. Nagu taiplikum lugeja ilmselt juba aru sai, siis ei leidnud see aset Tallinnas, vaid sellel teisel pisikesel maalapil keset merd. Paigas, kus mõned asjad on veel nii nagu vanasti.
Tööd ja tööde iseloomud on muidugi erinevad, aga jäin mõtlema, et kas ja kui palju sinu lapsed on saanud väiksemana su töö juures viibida? Pean silmas just seda väiksemapoolset inimest ja pikemat aega kui viieks minutiks läbi astumist. Nii et laps päriselt näeb, mida ema või isa tööl teeb, mis see ema või isa töö nagu päriselt on. Tundub, et seda on kuidagi väga väheseks jäänud. Võibki ju olla, et tänasel päeval ongi kõik rangemaks ja reglementeeritumaks muutunud. Samas võib ka vabalt olla, et suuremas kohas oli ka vanasti seda vähem, lihtsalt minul puudub see suure linna kogemus ja seepärast kõrvutan täna justkui vales kohas neid muutusi.
Ja kas sa ise lapsena käisid oma vanemate töö juures? Mina lasteaias mitte käinuna elasingi emaga tööl kaasas. Aga nagu juba öeldud, koht oli ka väiksem, äkki Tallinnas poleks seda ka tol ajal juhtunud. Mulle tagantjärele tundub, et kõik lapsed jõlkusid oma vanemate töökohtade juures ringi (moodustades lõpuks muidugi eraldi kampasid ja kantseldades end ise, aga ega see siis kohe juhtunud). Tänu sellele mäletan ma igasuguseid vähem või rohkem veidraid detaile toitlustusest, kaubandusest, kultuurimaja seltsielust (teate küll neid nõukaaegseid väikeste maakohtade tüüpprojekte, kus ühekordses madalas majas asusid kõrvuti kauplus, söökla ja kultuurimaja), öistest peolaudadest jne. Oot, just praegu muukisin lahti mõistatuse, et miks mul tolleaegsete umpa-umpa süldilaulude sõnad nii hästi peas on :) Üldiselt ükski noor inimene (khm-hm) neid laule nii massiliselt ei tea, okei, väljaarvatud ehk minu väimees, kellel ka iga iga lühemagi fraasi peale kohe vastav laul lahti, nii me siis tavaliselt kõvasti ja valesti kõõrutame ning mu niudevili häbeneb nurgas.
Ah jaa, selle tööl kaasas käimisega seostus omal ajal mu meelest nii mõnelgi noorel inimesel esimene suve- või lisatöö võimalus. Ma siiamaani unistan kohvikus nõudepesija ametist.
* Rõhutan igaks juhuks üle, et kõrvalised isikud, sh laps, ei viibinud seal ülevaatuse ruumis (töökojas?), vaid kontori osas.
Nii lahe teema! Jaa, mina ka jõlkusin oma vanemate töökohas, nii ema juures (raamatupidamisosakonnas), kui ka isa juures (tööstus poolel). Nad nimelt töötasid samas asutuses. Minu lapsed ei ole minuga tööl käinud ja seetõttu neil ilmselt puudub ka ettekujutus, mida mu töö endast kujutab. Tean, et lasteaias saime riielda, sest lapsed ei osanud oma vanemate ameteid kirjeldada rohkem kui "teeb arvutis tööd".
VastaKustutaNägin eile just netis kellegi meievanuse naise klippi, kes rääkis natuke samast asjast. Nimelt sellest, kuidas meil lastena oli kombeks oma vanemate töökohta helistada, et arutada seda, mis koolis juhtus ja "kas Mari võib pärast kooli meie juurde tulla". Suuremates asutustes pidi helistama sekretärile, kes siis suunas kõne edasi. Ka asi, mida tänapäeval hästi ette ei kujuta, kõigil on ju isiklikud telefonid taskus. Aga selline tore nostalgiahetk oli küll 😀
Jaa, just! See telefoneerimine oli veel omaette ooper. Sina pidid leidma telefoni ja lapsevanem pidi olema kuskil telefonile lähedal ja siis veel see peen diplomaatia, et ikka õigesti küsida, et kohe eitavat vastust ei saaks😂 Kui see täna oleks teemaks, siis ilmselt laoks seitse emotikoni rivvi ja kõik.
KustutaEma oli mul minu ja õega kodune. Mingil ajal võttis küll vastu kütja töö. Pidi Vineeri-mööblivabriku väikesest valvuriputkast läbi minema ja kusagil ühte kraani keeramas käima. Igal õhtul. Ma ei tea siiani, milliste majade küte sellega seotud oli ja kuidas kogu süsteem tegelikult töötas. Aga mäletan, kuidas käisime vahel temaga kaasas. Mingi väike hoone oli, kus igasugust imelikku kontorikraami. Tundus justkui vanade asjade ladu. Hiljem töötas ta hoopis Õismäe busside lõpp-peatuses dispetsherina, ja eks sai sealt ka läbi astutud, kuid siis olin juba teismeline. Läbi selle oli ka esimene suvetöö Autobussijaama kontoris.
VastaKustutaTallinnas oli ka ikkagi laste jõlkumist tööl. Ilmselt rohkem kontorites. Naabritüdruk oli pidevalt oma ema juures enne kooli minemist.
Aga kui tulla üle ookeani, siis siin eestlaste panka tööle minnes, tulid ühe töötaja poeg ja tütar peale kooli millalgi 90ndatel ema juurde. Koju ei saanud ju üksi istuma minna, sest olid liiga noored. Mäletan, kuidas nad alati joonistasid meie söögitoas. Ilustasid meie töötajate üldist graafikut. Ülemine osa jäeti alati neile. Poeg on oma otsaga nüüd juba pikemat aega Eestis elanud ja laualb parimas Eesti külabändis - Nedsaja küla bänd.
Minu enda lapsed olid ka laupäeviti peale Eesti lasteaia lõppu minu juures pangas, kuni sain koju minna. Kui uksed kinni, siis lasksin neil vahel raha lugeda. Andsin hulga münte ette ja nii nad seal usinalt töötasid. Hiljem on teistegi töötajate lapsed meil just laupäeviti seal jõlkunud.
Nii lahe meenutus sul! Pani mindki mõtlema.
See pangaasi on täitsa huvitav võrrelda, sest ma ise siin Eestis 2000ndate alguses pangas töötades vaatasin küll, et lapsed jt kõrvalised isikud olid täiesti välistatud. See võis muidugi pangati ja ka kontoriti erinev olla.
KustutaKütjaks olemine tuletas mulle meelde, et ma olen katlamajas ka ringi kolanud, see oli sealsamas kauplus-söökla-kultuurimaja all, hästi pikk trepp läks alla ja kõik oli seal all kole must :) See oli ikka selline söega kütmine, kuumad ahjud, hirmus palav ja põnev oli :)
Vahel ikka mõtlen, kui palju värve oleks lapsepõlvest puudu kui kõik see olemata oleks.
Ilmselt ei oleks sellist laste nii lähedale lubamist üheski suures pangas juhtunud ega juhtugi. Ilmselt ei tuleks siiani Eestiski üldse küsimuse alla. Aga meie pisike eestlaste pank oli justkui väike pere, kus igaüks teadis igaüht. Pluss, eks me hoidsime lapsed siiski kassadest eemale, kui pank lahti oli.
KustutaMu sünniaasta on 1961 ja ma olin ema töö juures Tartu Linna Kiirabijaamas tihti. Teisi lapsi oli ka.... Isa töö juures käisin ka suvisel ajal - tema sooja aja töökoht oli keset Tartu vanalinna, nn Karu platsil. Seal tagapool, kus oli jäätise putka ja õlleautomaadid rivis. Tema vastutas nii gaseeritud vee kui õlleautomaatide, rahavahetusautomaatide jms töökorras toimimise eest.
VastaKustuta