Käisin ülevaatusel, mitte mina, vaid masinad. Maastur ja Urr. Kõik oli tore ja igati korrektne*. Tulemuse vormistamise ja maksmise ajaks oli sinna jõudnud ka ühe töötaja naine väikese lapsega, nii kolmene-neljane ehk oli see tirts. Kui tirts printeri häält kuulis, siis marssis teadjalt aparaadi juurde ja võttis prinditava välja. Selline tore ja haruldane vaatepilt. Nagu taiplikum lugeja ilmselt juba aru sai, siis ei leidnud see aset Tallinnas, vaid sellel teisel pisikesel maalapil keset merd. Paigas, kus mõned asjad on veel nii nagu vanasti.
Tööd ja tööde iseloomud on muidugi erinevad, aga jäin mõtlema, et kas ja kui palju sinu lapsed on saanud väiksemana su töö juures viibida? Pean silmas just seda väiksemapoolset inimest ja pikemat aega kui viieks minutiks läbi astumist. Nii et laps päriselt näeb, mida ema või isa tööl teeb, mis see ema või isa töö nagu päriselt on. Tundub, et seda on kuidagi väga väheseks jäänud. Võibki ju olla, et tänasel päeval ongi kõik rangemaks ja reglementeeritumaks muutunud. Samas võib ka vabalt olla, et suuremas kohas oli ka vanasti seda vähem, lihtsalt minul puudub see suure linna kogemus ja seepärast kõrvutan täna justkui vales kohas neid muutusi.
Ja kas sa ise lapsena käisid oma vanemate töö juures? Mina lasteaias mitte käinuna elasingi emaga tööl kaasas. Aga nagu juba öeldud, koht oli ka väiksem, äkki Tallinnas poleks seda ka tol ajal juhtunud. Mulle tagantjärele tundub, et kõik lapsed jõlkusid oma vanemate töökohtade juures ringi (moodustades lõpuks muidugi eraldi kampasid ja kantseldades end ise, aga ega see siis kohe juhtunud). Tänu sellele mäletan ma igasuguseid vähem või rohkem veidraid detaile toitlustusest, kaubandusest, kultuurimaja seltsielust (teate küll neid nõukaaegseid väikeste maakohtade tüüpprojekte, kus ühekordses madalas majas asusid kõrvuti kauplus, söökla ja kultuurimaja), öistest peolaudadest jne. Oot, just praegu muukisin lahti mõistatuse, et miks mul tolleaegsete umpa-umpa süldilaulude sõnad nii hästi peas on :) Üldiselt ükski noor inimene (khm-hm) neid laule nii massiliselt ei tea, okei, väljaarvatud ehk minu väimees, kellel ka iga iga lühemagi fraasi peale kohe vastav laul lahti, nii me siis tavaliselt kõvasti ja valesti kõõrutame ning mu niudevili häbeneb nurgas.
Ah jaa, selle tööl kaasas käimisega seostus omal ajal mu meelest nii mõnelgi noorel inimesel esimene suve- või lisatöö võimalus. Ma siiamaani unistan kohvikus nõudepesija ametist.
* Rõhutan igaks juhuks üle, et kõrvalised isikud, sh laps, ei viibinud seal ülevaatuse ruumis (töökojas?), vaid kontori osas.
Nii lahe teema! Jaa, mina ka jõlkusin oma vanemate töökohas, nii ema juures (raamatupidamisosakonnas), kui ka isa juures (tööstus poolel). Nad nimelt töötasid samas asutuses. Minu lapsed ei ole minuga tööl käinud ja seetõttu neil ilmselt puudub ka ettekujutus, mida mu töö endast kujutab. Tean, et lasteaias saime riielda, sest lapsed ei osanud oma vanemate ameteid kirjeldada rohkem kui "teeb arvutis tööd".
VastaKustutaNägin eile just netis kellegi meievanuse naise klippi, kes rääkis natuke samast asjast. Nimelt sellest, kuidas meil lastena oli kombeks oma vanemate töökohta helistada, et arutada seda, mis koolis juhtus ja "kas Mari võib pärast kooli meie juurde tulla". Suuremates asutustes pidi helistama sekretärile, kes siis suunas kõne edasi. Ka asi, mida tänapäeval hästi ette ei kujuta, kõigil on ju isiklikud telefonid taskus. Aga selline tore nostalgiahetk oli küll 😀
Jaa, just! See telefoneerimine oli veel omaette ooper. Sina pidid leidma telefoni ja lapsevanem pidi olema kuskil telefonile lähedal ja siis veel see peen diplomaatia, et ikka õigesti küsida, et kohe eitavat vastust ei saaks😂 Kui see täna oleks teemaks, siis ilmselt laoks seitse emotikoni rivvi ja kõik.
Kustuta