Tervisekindlustus

"Mis on kõige suurem maksumaksja raha raiskamine?

Riik."

Nädalavahetusel tuli mu mõtteisse - jälle! - tervisekindlustus. Kirjutada sellest plaanis ei olnud, aga värskes Ekspressis lugesin Armin Kõomägi ankeeti ja see eelpool toodud küsimus-vastus keeras nuga värskes haavas. Kuna väikettevõtlust ilmselgelt hakatakse välja suretama (nagu paljusid muidki asju muutuvas maailmas), siis tuleb loomulikult kogu aeg tegeleda nuputamisega, kuidas seda riiki, mis sind ei armasta, liiga palju mitte nuumata. Suur murekoht on siinkohal tervisekindlustus. Nagu paljudel vabakutselistel või väikeettevõtjatel või teistel veidratel tegelastel. 

Sots.maksu maksmisel ei näe ma enam ammu suuremat mõtet. Pensioni ma eriti ei looda saada, sammastega toimuv on üldse olnud üks suur naljanumber. Kahjuks väikese inimese arvel.

Tervisekindlustus oli seniajani oluline põhjus sellel karussellil keerlemiseks, aga mulle on hakanud juba mõnda aega tagasi vaikselt tunduma, et ka see pidu hakkab end tasapisi kokku pakkima. Eriarstide juurde on (valdavalt) aegu päris kenasti saada, aga mitte Tervisekassa rahastusega. Et kindlustus sul küll on, aga aegu mitte. Sama arst samas kliinikus võtaks tasulisel ajal mu vastu hommepäev. 

Lisaks näikse tervisekindlustusega minevat samamoodi kui pensioniga. Alguses loodeti riiklikule, siis tuli jutt, et sellest ikka ei piisa - pead lisapensionile panustama, lõpuks muidugi ei olnud/ole enam ka selle osas lootust. Kuna ma ei olnud ammu kindlustusseltside lehekülgedel käinud, siis olin elanud teadmatuse õndsas sohus. Kui ma läksin ühe laekunud vihje peale otsima kindlustusseltside tervisekindlustuse variante, oli suur mu üllatus, et väga paljud pakuvad juba nn tööandja tervisekindlustust. Ehk et sa küll töötad, maksad sots.maksu ja omad riiklikku tervisekindlustust, aga panustad koos oma tööandjaga veel täiendavasse tervisekindlustusse. Olin sellisest võimalusest küll kuulnud, aga kuna need jutud olid käinud suurte rahvusvaheliste ettevõtete kohta, siis ma ei arvanud, et see teema nii tugevalt juba meil laual on. Kõiki erisusi ei viitsinud ma endale selgeks teha ja siin hakata välja tooma, aga põgus pilk tingimustele näitas, et kirjade järgi peaks nii mõnigi arstile pääs olema kiirem ja mugavam, ehk et sa pole enam justkui päris rott.

Aga see pole minu puhul teema, mind huvitas see täiesti ilma riikliku tervisekindlustuseta vabatahtlik võimalus. Kõige enam süvenesin ma ühe konkreetse kindlustusseltsi varianti (ei tea, kas ja kui paljud  seda üldse pakuvad). Minuvanusel tegelasel on kvartalimakse kusagil 240 euro kandis (Tervisekassa kaudu võttes ei sõltu see summa küll vanusest, aga on 2024. aastal 714,60). Kindlustusseltsi kaudu võttes on küll jah maksimumsummad ees, kuid need on täitsa arvestatavad suurused. Tõsi, kui peaks midagi kapitaalsemat juhtuma, siis võib lagi kergesti ette tulla, aga eks siis tuleb neer või midagi muud väärtuslikku maha müüa. Hmm, vaatasin just järele, et näiteks neeru eemaldamise operatsioon maksab nõks alla 5000 euro (laparoskoopiline siis, teine on ilmselt natuke odavam ja... jah, ma tean, mis sa öelda tahtsid - Mehhikos võetaks mul neer välja veel odavamalt :)), haigla voodipäevatasu veel juurde, seega kõik sõltub, palju omakorda neeru eest saan. Mustal turul ilmselt saaks rohkem... Kiskus nüüd morbiidseks see jutt :)

Paljud eriarstid on saatekirjata, lisaks saan aru, et kui mul on kindlustusseltsi kaudu võetud ravikindlustus, siis ma lähengi oma soovitud arsti juurde n-ö tasulisele vastuvõtule, ehk siis visiidile, kuhu ma saan põhimõtteliselt homme, mitte ei veeda oma päevi ja öid digiregistratuuris lehekülge värskendades. Jah, mitmel teenusel on ka omaosaluse %, eriarstiabil nt 90%. Samas riikliku tervisekindlustuse kaudu eriarstile minnes tuleb ju ka vist mingi viis või ma ei tea kui mitu eurot visiiditasu maksta. Hambaravi omaosalus on 50% nagu ka riiklikul, lihtsalt viimase puhul on hüvitis täna 60 eurot, kindlustusseltsil suurem, oli vist 200 (mis on muidugi hambaravi mõttes vähe, aga no midagi siiski). Retseptiravimitel hüvitatakse 150 eurot (80% kuludest).  

Eks siin seda kirbukirja lugemist tuleb muidugi usinasti harrastada. Näiteks et mida loetakse kriitilisteks haigusteks ja kas on haiguseid, mille puhul teistkordset hüvitamist ei toimu jne, jne. Ei pea vist lisama, et kui kellelgi on konkreetseid kogemusi või sügavamaid teadmisi sel teemal, siis võiks lahkesti nõu anda, privaatselt või avalikult, anonüümselt või ühes ees-, pere- ja isanimega, kõik on lubatud.