Eile rääkis kõigis uudistes, mida vaatama sattusin, üks pioneeriliku õhinaga tegelane, kuis noored üha vähem joovad, mehed vist niisamuti. Naistega on pahasti, aga eks nendega ongi kogu aeg lood kehvad. Seda, et alla neljakümnesed muid lõõgastusvahendeid pruugivad, ei peetud mainimisväärseks. Jaa, ma tean, et mingi kevadise uuringu järel ikka sellest räägiti, aga jah, eile lihtsalt mõjus veidralt, kuidas rõõmsalt seda fakti aina korrati ja noori kiideti, aga ajakirjanduslik teemakäsitlus ikka poolele teele toppama jäi.
Järgmiseks võiks teha uuringu ja kuulutada uudist, et hobuvankritega õnnetuste arv on kõvasti vähenenud. Et mitte öelda, et neid enam polegi. Või et lauatelefoni rikete arv on vähenenud.
Alkoholist ja narkootikumidest kõneldes... mul on juba jupimat aega veider tunne, et viimase osas on ühiskonna sallivus väga kiiresti suurenenud. Ja ma ei räägi siin sellest, et seltskonnas on igati okei asjast kõnelda, vaid tarbimist nagu soositakse. Meie meediaruum annab valesid signaale. Ei, tegelikult ma ei viitsi seda teemat avama hakata, las see jääb. Lihtsalt kuula või loe järgmine kord uudiseid ja vaata, kas ja milliseid mõtteid vastavasisulised kajastused sinus tekitavad. Võib-olla ei tekitagi mingeid mõtteid, ka see on okei.
Tähelepanek on täiesti õige. Mõnda aega on meedia narkomaaniat lausa reklaaminud seltsielu loomuliku osana.
VastaKustutaAlkohol, millest sõltuvus kujuneb pika aja kestel, oleks justkui mitteaktsepteeritav. Mingi ajast maha jäänud konservatiivide kraam.
Narko aga progressiivne, kaasaegsuse ja edukuse tunnus.
Mulle aga meenuvad kaks pereisa, kes äsja üledoosist toibununa hiilisid kodust välja, et võtta sedapuhku fataalne doos. Nad leiti põllu servast, maha jäid neli orbu. Neid peeti muidu normaalseteks meesteks, joodikul kulunuks allakäiguks aega ja alkoholi ning nende surm poleks olnud nii ehmatav.