Jaapani kirjandus vahel ikka üllatab. Mõnikord ei õnnestu mul küll õigesse meeleollu saada, aga seekord oli võrratu lugemiselamus. Napp ja rikas lugu. Südamlik, õpetlik, kokandusminutid ka ilusasti olemas. Ärge saage valesti aru, see ei olnud sarkastiliselt mõeldud, kuigi õige sageli need loosse surutud toiduteod mõjuvad nii, et tahaks kohe hambaid teritada. Ei, siinne kokandusnurk oli sama põnev ja võluv nagu kunagi "Punase raamatu" sarjas ühes minu suures lemmikus "Retseptiraamatus". Selle raamatu auroog on dorayaki, ehk meile mõistetavam seletus oleks pannkoogi vahele suratud punaoamoosiga magustoit.
Nagu ma juba ütlesin, lugu on napp. Tegevuskohti on valdavalt kaks, Doraharu-nimeline söögikoht ja siis üks teine koht. Tegelasigi pole palju. Olulisemad neist on omadega väheke puntras mees, kes võla tasumiseks dorayaki´sid vorbib, sealjuures ise magusat armastamata :) Tuleb välja, et jaapanlased, kelle maitsmismeeled on vist üldse omaette teema, on leidnud sellel olevat mingi seose sake tarbimisega, noh et alkolembesed eelistavad pigem soolas(ema)t toitu. Kirsipuude õitsemise aegu tuleb end tööle pakkuma vanem naine, käib peale nagu uni, isegi raha ei taha eriti, saaks vaid aga tööd teha (palun saatke ta siia, eks). No ja mõned tegelased on veel. Kokku saab igatahes väga armas lugu.
"Oamoosi" boonuseks on lisateadmised ühest teemast, mida ma ei tahaks siinkohal välja öelda, sest see võib su lugemispõnevust rikkuda. Taolised kõrvalteemad mulle hirmsasti meeldivad ilukirjanduses, siis ma tunnen, et... olen midagi saanud :)
PS. Mis eesnimi?! Päriselt?! Aga samas, miks ka mitte, ma võiksin ju ka järgmine kord kaaluda näiteks Sibula nime. Või ma ei teagi, mis oleks meil siinkandis selliseks viljaks, mida osa inimesi väga armastab, aga teised vihkavad? Suvikõrvits? Paprika?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar