Nachtland

 

Ei teagi. Mul on kuidagi väga suur väsimus ikka neist natsi- ja juuditeemadest, päriselt. Võiks ju ka öelda, aga et mis sa siis ronisid seda vaatama, eeltööd ei teinud või. Eks ma ikka põgusalt tutvustust loen ju, aga ega lõpuni kunagi tea, et kus täpselt see rõhuasetus on. Siin võis see samavõrd olla ka perekonnasisestel suhetel ja isa surma järgselt omavaheliste erimeelsuste klaarimisel (loo keskmes pööningult leitud maal). Veidike muidugi oli ka. 

Muidu selline harju keskmine kraam. Publiku naerutamist oli, naerdi ka (kes teatrist seda otsib). Kuigi kohati olid need naljad sellised, uhh, ma tõesti ei tea, nii klišeelikud ja piinlikud. Ehk oli probleem mu jaoks ka selles, et see ei olnud absoluutselt suure saali ja suure lava materjal. Olgu, klaveri lahkumine lavalt oli imposantne ja selle jaoks oli suurt lava vaja, ent kõik muu oleks mõjusam olnud väiksemal pinnal. Dialoogil on siin suur roll ja tegelased pingpongitavad omavahel päris korralikult, aga see kõik on võrdlemisi staatiliselt lava servale toodud. Kohati on tunne nagu oleks mingil sketšiõhtul publikuks, 2-4 tegelast seisab su ees, klaarib suhteid, natuke vehib kätega, astub samm või kaks siia-sinna ja... see ei tööta suurel laval.