Sotsialist kõneleb. Aga selle elab üle, kui väga pingutada.
Tõsielulood, memuaarid, esseed, piir nende vahel kohati ähmane. Orwell (ma ei olnudki kunagi süvenenud, et see on pseudonüüm) jutustab oma koolipõlvest rikaste võsukeste keskel (kas seal hakkaski idanema sotsialismuse-seeme?), elevandi tulistamisest Birmas (tema "Birma päevad" mulle täitsa meeldis), Hispaania kodusõjas osalemisest, mõtiskleb poliitika üle, püüab ennustada maailm tulevikku (aatomipommi ja Aadu tolleaegsete tegude valguses pole ka imestada, et ta neid mõtteid mõlgutas).
Eraldi plokk on kriitika ja esseed kirjandusteostest või laiemalt mõne kirjaniku loomingust (Twain, London, Milleri "Vähi pöörijoon" jpt), eriliseks maiuspalaks muidugi "Retsensendi pihtimused". Ega see viimane nüüd just kuidagi eriliselt üllatanud, aga tore lugeda siiski.
Omamoodi tore on ka inglaste portreteerimine ja inglise köögi kiitmine.
Keel on ilus, tõlkinud Udo Uibo.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar