Väga paljutõotav, kui lugeda tutvustust - lühidalt öeldes Soome külaelu ühes kirstupolsterdaja pereeluga, seda kõike aastal 1931. Ja kui siis veel nuhkida välja, et ka Helsingi õhustikku meile pihuga puistatakse, siis tundub täitsa minu masti kraam olevat. Silme ees kangastuvad kohe mõned "Põhjamaade romaani" pärlid, Ragde Neshovite saaga näiteks (ilmselt seos matusebüroo argipäevaga, aeg ja koht ju teine), või ehk ka Westö "Kus kõndisime kunagi".
Jah, lugu on eeskujulikult komponeeritud, lisaks peategelase liinile jookseb õrnalt kõrval teinegi. On ajastule iseloomulikke detaile, mis viitavad autori tublile eeltööle. Aga muus osas hästi tavaline ja vana lugu - oma mees on siga, ämm kääksub nurgas, naine ise kannatab ja kurvastab nii et maa on must, siis tuleb linnast võõras, kes ajab hoobilt pea sassi ja... edasist loete juba raamatust, mis ma siin ikka, suu vahtus, seletan. Ainsaks eristuvaks detailiks siis, et linnast tulnu ja uue hingamise toonu on naisterahvas. Ainuüksi selle "värskenduse" seljas romaan kui selline aga kaugele ei ratsuta.
Samas usun, et raamat võiks väga paljudele meeldida. Kui sulle meeldivad lood, kus raskused ja kurbused käänduvad lõpuks ilusaks ja helgeks, kus on paksult armastust ja õhkamist, sõnaga selline muinasjutt, siis ausalt, väärt lugu lugemiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar