Autistliku mehe päevikuvormis kirjad kohalikule kirikuõpetajale (kellega ta ka igal pühapäeval vestlemas käib). Seal kirjeldatud igapäevaste juhtumitega liituvad mõnes kohas ka naise- ja mehenimed, mille peategelane Oskars on pähe õppinud. Kahjuks ei ole lätlaste nimedega nii hästi kursis, kujutan ette, et lätlastele endile võib sealt nii mõndagi muigamisväärset vastu vaadata. No ja ega läbi peategelase suu teritab autor hambaid ka enda nime kallal :)
Hoiatan, päris algusots võib veidi vaevaline näida. Tulenevalt Oskarsi eripärast püüab tekst vastavalt jälgida tema mõttekäiku, seega on üksjagu vormilist mängimist. Samas, see on igati nauditav, lihtsalt harjumiseks kulub veidi aega. Lisaks astuvad peagi areenile ka värvikad tegelased, kes annavad loole kõvasti vunki juurde. Tänavu ei ole LV teemade hulgas raamatus esinevat eestlast, aga kui see kord jälle tuleb, siis jätke meelde, et siin on eestlasest ajalehetoimetaja Kalle ja tema poni Ivo kenasti olemas.
Mis peamine, kuigi siin on palju vaesust, elu hammasrataste vahele jäänuid, hüljatuid, siis toonilt on raamat pigem helge ja positiivne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar