neljapäev, 24. november 2022

Meesteta naised / Parsipur

Viis naist, viis lugu, viis saatust, mis saavad omavahel kokku. Tegevus peamiselt Karajis, veidi vähem Teheranis. Aeg: 1950 - 1970ndad (autor on hiljem teksti üle kohendanud). 

Aga see polegi tähtis, tähtis on pilt, mis meile iraani naiste elust maalitakse. Tooni on andmas segadus, sest varasem Pahlaviidide ajastu läänelikkus ja modernsus on taandumas ja toimub ängistav tagasilibisemine "keskaega". Naised, kes olid harjunud tšadoori kandmata vabalt liikuma, saavad taas šariaadi rõhuvat ahistamist tundma. Lapsabielud, sandistamised, vägistamised jms saab jälle normiks. Hellahingelistele lohutuseks võin kohe ära öelda, et pikki, detailseid ja võikaid kirjeldusi ei ole, see on võrdlemisi napisõnaline ja lakooniline jutustus, milles läbi viie enam-vähem meheta naise saame põgusa ülevaate. Süütuse- ja kombelisusekoorma all ägav Mahdokht satub peale aedniku ja teenijatüdruku vahekorrale, sel on tagajärjed, millest ma ette ei räägi. Sõbrannad Munes ja Faize on mõlemad süütud, nende hinge painab (ennekõike küll Munese hinge) ja jääb nende vahele pikaks ajaks vaidlus, kas hüümen on eesriie või avaus. Munes jõuab tõeni, aga see tähendab igakordset ohverdust surma näol. Üheskoos asuvad nad Aia poole teele. Siis on veel lõbutüdruk Zarrinkollah, kes teeb Aias usu läbi suurima muundumise, ja viies tegelane on paradiisiaia perenaine Farrakhloqa, kes naistest ainsana on ka abielus olnud, siiski mitte kõige õnnelikumas. Tema loobki Karaji Aia, mis sümbolina on naiste kauge ja helge unistus, kus nad saaksid olla nad ise, elada vabana meeste rõhumisest. Kas või kellel see õnnestub, jäägu hetkel vastuseta.

Äärmiselt mõjus lugemine, mille muudab eriti hõrguks aeg-ajalt maagilisse realismi kaldumine. Kuigi Parsipuril olid mõningaseks mõistukõneks omad veenvad põhjused (1946. a sündinud naine jõudis mõned aastad ka kinnimajas veeta, sest loomulikult ei olnud seksuaalsusest ja meeste rõhumisest kirjutamine soosingus), annabki see mu meelest loole lisaväärtuse - otseti kõigest rääkimine oleks kuidagi lamedaks kõik muutnud.

PS. Kui veel leidub minusuguseid võhikuid, siis olgu öeldud, et tegemist on Rahva Raamatu kirjastuse sarjaga, nimeks "Keelatud klassika". Mõndagi on sarjas juba ilmunud, aga tulemas on näiteks eriti hea Milleri "Vähi pöörijoon" (tõstku käsi, kes pole seda õrnas eas lugenud!), mille ma kavatsen nüüd vanema ja targemana ilmselt uuesti üle lugeda. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar