reede, 18. detsember 2020

Reisimisest

Ma olen ammu oodanud, et keegi suu lahti teeks ja natukenegi räägiks asjast ka. Elu läheb tegelikult edasi. Selles suhtes on Aivo Takise jutt Vikerraadios küll kümnesse. 

Vaatan juba pikemat aega, et on tõepoolest justkui kaks paralleelset maailma. On üks osa, kelle elu põhimõtteliselt seisab või toimub miinimumprogrammil. Jah, mõnel juhul on see kindlasti ka põhjendatud. Kõrges eas või kehvema tervisega tegelased on end ikka viiruste hooajal hoolikamalt hoidnud. Iga poodi minek on kui lahingusse astumine, lihtsatest ja meeldivatest rõõmudest ollakse äralõigatud. Ja siis on teine maailm, kes elab ikka endistviisi edasi. Natuke ehk on tülikam, aga saab hakkama (no vahel pead kuhugi sattudes mantlikrae suu ette tirima (nagu see aitaks midagi).

Tegelikult ei tahtnud ma nii üldiselt hakata heietama (seda ei teinud ka Takis), jutt on ikka reisimisest, eks ole. Takis ütleb kõva häälega välja selle, et... no jah, reisitakse. Vähem kui varasematel talvedel, aga ikkagi reisitakse. Aga kuna sellest eriti ei räägita (uus tabu, tundub), siis jääb mulje, et kõik värisevad juba siis, kui peavad Viljandist Tallinnasse sõidu ette võtma, lennujaama poole vaatamine võib juba iseenesest nakkav olla. Pühadeks julgeb palmi alla minna hinnanguliselt 4000-5000 inimest.

Me otsustasime siin ka üks päev, et kuigi sügisel oli muudel põhjustel kiire, siis oma tavapärase jaanuarireisi teeme ära. Ja kui hakkasin asja uurima, selgus, et see polegi kuigi suur asi. Teised teevad samamoodi. Tõsi, sihtkoha valikul on inimestel erinevad kriteeriumid. Näiteks minu jaoks ei oleks probleem olla sihtkohariigis isolatsioonis (ma lähengi valgust ja soojust otsima, ennekõike, kultuuritripid võivad vajadusel ka paar aastat oodata). Veelgi vähem on mulle probleemiks tagasi tulles isolatsioonis olla, nagunii on mu talvised tööd kõik üle interneti. Kõige hullem on ikkagi see sukavarras ja verised klimbid :) Aga õnneks on aina rohkem ka riike, kuhu minnes ei pea ennast surkida laskma.

Lennud, muide, on seekord isegi natuke paremate ümberistumistega kui varasematel aegadel. Kuigi jah, olen aru saanud, et mõnda kohta lendamine on tüütum kui varem (näiteks Dubai lend venib uuel ajal päris pikaks). Mis on teisiti kui enne? Ilmselt kindlustus. Varem oleme kenasti hakkama saanud Swedbanki krediitkaardiga lisanduva kindlustusega (kehtib ka pereliikmetele). Seekord tuli siiski paar tundi teemale kulutada ja veidi toru otsas rippuda, et leida see just see pakkuja, kes ka igasuguse koroonasegadusega mingil määral on valmis tegelema. Öömaja ilmselt paneme ka ikka enne lendu lukku, mitte ei jäta kohapeale üllatuseks. Ja vist ei vaheta öömaja reisi jooksul - tuleb teha üks ja õige valik. No ja siis esimest korda lähen ja ostan mõned ühekordsed maskid vist ka.

Ja mis peamine, oleme valmis üllatusteks, nagu näiteks see, et ei saagi reisile :)


2 kommentaari:

  1. Mu tööpäevane kodutee kulgeb lennurajaga paralleelselt mitu kilomeetrit ja sel sügisel olen heal juhul kord nädalas näinud mõnda alumiiniumlindu maandumas.
    Ma pead ei taha panti panna, aga "varem" nägin tegevusi lennurajal pea igapäevaselt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ahaa, nüüd saame teada, et lähed häbitult hilja tööle:) Kõik olulised lennud on seniks juba lahkunud. Mu meelest minu lend tähtsasse Euroopa sõlmpunkti saab olema juba enne kl 7.
      Magad elu sedasi maha...

      Kustuta