Häbi

Ma ei ole väga ammu midagi Rakkelt lugenud, miks, ei tea. Või ilmuski temalt rohkem kraami 2000ndate alguses... Igatahes kumiseb mul kuklas, et ta on hea vaatleja. Või märkaja. Kehvikud ja eluheidikud, või ka need, kes näiliselt justkui viletsusest välja rabelenud, aga see müstiline ja esmapilgul nähtamatu märk, see jääb külge ja tähelepanelikule vaatajale alati näha. Seda ei peida ilusa kodu ega hinnaliste kaubamärkide taha. Kaldusin teemast kõrvale, need mõtted on Rakke mingite ammuste raamatutega seotud, "Häbi" sisusse see otseselt ei puutu.

"Häbi" ongi sõna otseses mõttes häbist. Kui sinusse on juba lapsest saadik häbitunne istutatud. Ja see jääb mõjutama su otsuseid ja tegusid. Iga eelnev samm tingib järgmise ja allakäik on pöördumatu. Kuigi kui hoolega vaadata, siis neid hetki, mil Venemaalt tulnud Nadka oleks saanud teha selle ühe otsustava sammu ja rajalt kõrvale astuda, neid ju oli. Häbi ja madal enesehinnang said aga võitu.

 Usutav ja mõjus lugu. 

Lisaks rännakule läbi inimloomuse on see ka päris hea tagasivaade meie lähiajaloole. Olid sellised ajad, tõesti olid.