Lykkelt eesti keeles kolmas raamat, tõsi, originaalis on see vist üsna algusaegade raamat (ilmunud 2016, Lykke oligi, muide, hiline debüteerija). Lykkele omaselt teemad muidugi ajatud - ennekõike on see suhteromaan, täpsemalt on siin üks rasvane armukolmnurk. Samas kindlasti mitte lihtsakoeline ja vaimuvaene, muidu poleks see ju Lykke.
Heaoluühiskond, mis ise endale jalga laseb, nii mulle tundub üldine sõnum olevat. Viiekümnendate eluaastate algusotsas abielupaar elab oma kena ja mugavat keskklassi elu. Kaks poega on suureks kasvatatud, aga midagi on kuskil vist väheke valesti läinud, sest koduse "hotellielu" pealt nad ära kolima ei rutta. Siit leiab ilmselt äratundmisrõõmu nii mõnigi lugeja. Paari meespool on ministeeriumis osakonnajuhataja, tõsi, bürokraatmutrikeste keerlemist riigiametnike masinavärgis väga ei käsitleta, nii et sedalaadi tööjuttu kartma ei pea.
Järgmine kõnetav teema on arvatavasti meie haridustöötajate aadressil, sest abielupaari naispool töötab koolis ja ühiskonnakriitilist hagu kütab autor mõnuga alla. Õpetaja kui 24/7 teenindaja, keda tümitavad nii lapsed, lapsevanemad kui ülemus.
Ja kolmas oluline tegelane on üks reipalt segaduses 35aastane naisterahvas, jälle selline hästi tänapäevane tüüp. Tahaks nagu meest ja lapsi ja kena kodu ridamajas, aga samas nagu ei taha ka. Tahaks vaba olla, aga mida krdit sa selle vabadusega peale hakkad, kui teised sinuealised saavad lapsi, sõidavad perega puhkusele või istuvad särisevat ahjupraadi nosides jõululauas. Tähendab, nüüd ma vist tiba liialdasin, sest norrakad tunduvad nii fit´id tüübid, et nemad küll rasvast praadi ei söögi 😀
Et siis jah, hästi eluline ja tabavalt kümnesse karakteritega lugu. Julgen soovitada keskealisele ja vanemale lugejale, ei ole kindel, et sinisilmselt roosa ja rõõmus 20aastane seda naudiks. Samas öeldakse ju, et tark õpib teiste vigadest, loll ei enda omadestki, seega verinoored võiks teoreetiliselt ikka ka lugeda.
Palun mulle veel Lykket!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar