Punamütsike tahtis väga minuni jõuda. Esmalt praami peal, kus ma peaaegu mitte kunagi raamaturiiuli juures ei käi (sest hästi varustatud tütarlapsena on mul praamilektüür endal kaasas), aga ükskord siiski läksin. Sirvisin seda kellegi lapse poolt värvipliiatsitega soditud ja võrdlemisi pehmet kapsast, aga ei võtnud. Läks vaid mõni päev mööda, kui mu maailma parim lugemisnõustaja mind müksas, et Punamütsikest pean ma küll lugema, see kindlasti meeldib mulle. Tuli oodata järgmist praamisõitu ja uuesti riiulit kammima minna. Oligi alles. No kesse ikka nii kahtlast raamatut lugeda tahaks, eks ole :)
Kui mõelda, et eesti keeles ilmus see 1991, siis võis see olla küll üks omamoodi ehmatav kraam. Esmalt juba vorm, kas võiks seda nimetada millekski vabavärsi laadseks? Aga oi kui hästi sobis selle autobiograafilise loo jutustamiseks. Ühest küljest on sisu nii õrn ja hell, suur armastus oma mehe ja laste vastu, teisalt ohtralt valusate teemade avali kiskumist. Ja ikkagi, kuigi kohati brutaalselt aus, siis ometi säilib lugupidav suhtumine asjaosalistesse.
Meeldis ka, et siinne naise ja mehe, ema ja laste, kodu ja tööelu käsitlus ei olnud tänapäevaselt must ja valge.
Igatahes tänavuste lugemiselamuste esikümnes kindlalt sees. Kui nüüd mõni kirjastus annaks selle värskemas ja paremas kuues välja, küll oleks hea. Sest eks see 90ndate köide ja trükikvaliteet oli nagu ta oli. Lisaks on nüüd hammas verel ja tahaks Tikkaneni tõlkeid ikka rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar