Minu Naissaar / Itse

Ega suur maa ikka saare vastu saa ja seega on saareraamatud a priori kõige ägedamad lugeda. Minu isiklik sümpaatia on siinkohal asjakohane, sest Eesti saartest on Naissaar minu viimatine avastus, alles eelmisel aastal. Tegelikult häbilugu, et varem ei olnud seal käinud, see ju peaaegu et Tallinn (kuigi kuulub Viimsi valda). Minek oli meil üsna eksprompt ja seepärast (minul) eeltöö tegemata, kapten ikka oli varem käinud (aga nagu nüüd raamatust lugeda võib, siis ega ka aastaid seal käinud autorgi igas suvalises kohas võpsikusse sisse hüppa ja kuku punuma). Saarele jõudsime, metsa sisenesime, astuma hakkasime, vahepeal ära eksisime, siis meremiiniladude juurde jõudsime. Siis eksisime jälle ära, seejärel sattusime sellisesse padrikusse, et ehmatasime pärastlõunasest uinakust üles ühe metsseapere. Kaks meetrit õhku hüppas nii vana emis kui meie seltskond, põrsad põrgatasid end vist niisama suurest rõõmust nagu vedrudel, ilmselt polnud oma lühikese elu jooksul kahejalgseid näinudki veel. Seda kurikuulsat kulti, kellest raamatus korduvalt juttu, vist selles kambas ei olnud. Kui me siis tihedamast võsast välja saime (Lõunaküla juures) ja juba rõõmustada jõudsime, avastasime, et olime mitmekümnete puukidega kaetud. Ma pole nii pisikesi puugikribulaid näinudki, ja neid oli kõikjal! Üldiselt suutsin teha väga head harvendustööd, vaid üks isend jäi järgmise päevani tabamatuks, põhjus - see oli silmalau küljes kinni, sinna tõesti annab vaadata, eks ole :) 

Aga aitab nüüd minu personaalküsimusest.

Naissaare-raamatu kirjutamiseks, ma leian, on leitud kõige õigem inimene üldse. Teadmiste poolest õige siis. Kes muu võiks veel nii põhjalikult saare ja selle ajalooga kursis olla kui pika staažiga giid. Boonuseks veel tänapäevase Naissaare turismi sünni juures viibimine (autor alustas saarel käimist oma ema kõrval, kes oli oluliseks tegelaseks sealsete matkaradade kaardile ja ka maha märkimisel 1990ndatel).

Matkad ise, liiva sisse vajumised, pööramised siia ja sinna ja niisama õhkamised puudutasid mind ehk vähem, aga just see giiditöö köögipool, see oli põnev lugeda. Lisaks näen sellistes lugudes hädavajalikku üldise silmaringi avardamist, sest ikka võib grupiüritustel osaledes kohata suhtumist, et ah, akadeemiline veerandtund siia-sinna, mis see siis ära ei ole, miks peab grupp nagu lasteaiarühm koos püsima, ah jaa, ja siis veel kõik "õudselt originaalsed" naljad, mis vägisi suust välja pressivad. Tuletagem meelde, et antud juhul on autor-giid naisterahvas, võrdlemisi noor (ma ütlen seda äärmiselt suure mõnuga, sest kahtlustan meil sama väljalaskeaastat), aga Naissaare peamised tõmbenumbrid on väga maskuliinsed (raudtee, patareid, mürsud-miinid jne), seda enam tahaks ju nalja teha ja giidi proovile panna. Antagu neile siiski andeks ja õnneks nendib ka autor ise, et ta on saarel giidimisega saanud hea elukooli inimpsühholoogias.

Tegelastest oli kahtlemata värvikaim Peedo ehk Petka. Kohalikke tegelasi ja päriselt argipäeva oleks ehk rohkemgi soovinud lehekülgedel kohata, aga samas jah, pika ajalooga tegelastest on seal ilmselgelt defitsiit ja küllap siis suvenaissaarlased mingil põhjusel ei jäänud sõelale.

Huvitav tähelepanek. Mida suurem piirkond Minu-sarja raamatus jutuks, seda vähem vaatan raamatu alguses olevat kaarti, mida väiksem ala, seda rohkem ajan näpuga järge. Naissaare kaardile oleks neid kohti kohe rohkemgi tahtnud (Männiku, Mädasadam jt), võib ka olla, et olin ise pime.

PS. Hirmsasti jäi vaevama see (küll Vormsilt pärinev) juhtum: "... mingi võõristus tekkis rästikute suhtes ülikooli esimese kursuse suvel, kui kursavend Meelisega Vormsil käisime ja seal kogemata teel lebanud rästiku sabast üle sõitmise järel rästik saba suhu võttis ja autot jälitama hakkas." 

Nii põnev, kas keegi teab selle kohta rohkem rääkida?

Igatahes mõnus lugemine ja nüüd ootaks veel teisigi väikesaari, nt Aegnat, Pranglit, Ruhnut, Kesselaidu, Vilsandit ja... sõnaga, andke aga ette!

Lemmiktsitaat raamatust, see on ikka väga naissaarelik huumor.