Raamat kihutas juba üsna esimestest peatükkidest minu ülimalt isiklikku ja salajasesse Minu-sarja esikümnesse. Samas adun, et selles on oma oluline osa just autori lool.
Kuigi raamat annab väga hea ülevaate ka Lasnamäe loomisest ja muutumisest läbi linnaosa lühikese ajaloo, on see rohkemgi veel just autori enda kujunemise lugu, valdavalt 1990-2000ndatel. See oli äkiliste muutuste aeg, suure segaduse aeg ja on huvitav lugeda, kuidas selle sees kasvas ja märkas ümbritsevat laps.
Oluline märksõna siinkohal - kombinaatkool. Ma pole küll päris sellises monstrumis käinud, aga väikesest ja nunnust maal asuvast mõisakoolist linna suurde kooli maandudes oli kontrast ikka hirmus, seega täielik äratundmiskurbus. Ka päris nii suures majas pole ma elanud, aga lühike periood ühes Kremliks hüütavas kortermajas tõi lugedes palju äratundmist. Meeletult rikastav kogemus, mis võiks servapidi iga lapse lapsepõlves olla.
Oli muidugi palju lasnamäelikku juttu ka. Kajakad, kes lennult aknast visatud kalaraipeid ükskord suutsid püüda (vot see on efektiivne jäätmekäitlus!). Liftielu, mis minu jaoks täiesti tume maa, mõjus "eksootiliselt" :) Võiks ju mainida ka venelasi või kuritegevust, aga samas see pole peamine. Ühetaoliste majade vahel ekslemine, erandina siiski mitte mõne jommis tegelase, vaid pisikese Imre lugu (külmavärinaid tekitav). Tühermaad ja hoovid. Rõdu kui kodupikendus.
Eraldi pärliks ongi siin raamatus inimesed, eredamalt jäid meelde lapsed, aga ehk oligi neid enam. Nii mõnigi kord on kõigest mõne lõiguga maalitud värviküllane ja paljuütlev pilt. Autor on väga hea portreteerija, meenub kohe näiteks Sandra-peatükk, või lühikesed lõigud Triinust, "kellest saab narkomaan" (kuigi tegelikult siiski ei saanud, mõni inimene siiski suudab õigel hetkel käänata ettemääratud teelt).
Milles ma muidugi meeletult pettusin... oeh, ei taha mitte kõneledagi. Ma olen seniajani tahtnud uskuda, et kui on ÜKS KOHT siin ilmas, kus saaks rammusatest lülijalgsetest ometi rahu, siis see on ühe kolaka paneelika ülemine korrus, ent nagu nüüd selgus - tühi lootus puha.
Lugedes tabasin end korduvalt soovimast, et see raamat oleks teismelise minu öökapil olnud...
PS. Anete vanemad tundusid nii põnevad, et tahaks neist rohkem lugeda (ehk kunagi mingis vormis uus raamat?)
PPS. Mäletamata küll ülearu palju Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamatust", kummitas see mind lugedes ometi, ilmselt oli siin sarnaseid teemasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar