Ma ütlen jälle alustuseks... uhhh. Aga see uhhh on teise tooniga kui eelmine kord. Ma tahaks öelda, et see on ju ka ajaviitekirjandus, selline lobe tekst, aga siiski kuidagi tummisem tükk. Siin on olemas lugu ja seda ka jutustatakse nii, et ma näen silme ees pildikesi. Tõsi, need pildid ei ole meeldivad, helgust ja rõõmu pole neis just ülearu palju, kui mitte öelda, et üldse. Nii et kui juhtud seda lugema, siis vali hoolega õiget meeleseisundit.
Autor võtab su sõna otseses mõttes kaasa mülkasse. Suletud kaevanduslinn, kus igaüks võitleb enda koha eest söetolmuse päikese all nagu oskab, vahendeid valimata. Rõõmud selles lohutus ümbruskonnas on kergesti kättesaadavad ja igal juhul kellelegi kahju tegevad. Olgu selleks enese valimatu rahuldamine kus ja kellega aga juhtub või viimaste pennide eest odava õlle ja viina kõrist alla laskmine. Kui see vähene enam ei tröösti, siis unistatakse äraminekust. Naiivitare, kes usuks geograafilisse ümberpaiknemisse, on vähe, pigem loodetakse siis žiletiterale, gaasiahjule... Lapsed - kui jõhkralt väljenduda, siis need pole loetud - on sageli need, kes siis vanemaid kantseldavad.
Selle kõige keskel saab lugeja jälgida ühe kaunitari allakäiku ja tema poja liigrutakat täiskasvanuks saamist.
Kas tänased kohustuslikud teemad ka sees on, võite nüüd küsida. On. Aga see autor teab, et vähem on rohkem ja on lauale pannud ühe teema. See kannab.
"Ainus, keda sa päästa saad, oled sa ise." See kuldne lause vanemalt vennalt nooremale raamatus lk 395 on ju nii õige, aga kes oleks see ilmatark, kes oskaks öelda, millal on see murdepunkt, mil sa ei peaks enam üritama oma vanemat päästa, vaid peaksid vaatama, et endal nina vee peale jääb?
Kurb. Eluline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar