Väga mitteminulik minna ameeriklaste filmi vaatama, aga insta-lubadused on ka lubadused. Lavastuslikult oligi just nii nõrk nagu karta oli. Esimesed paarkümmend minutit ei läinud nagu üldse käima. Tundus, nagu oleks võetud kohustuslikud verstapostid ja siis need suht tuimalt üksteise otsa lükitud. Väga elutu. Kujutasin ette, et kodus telerist vaadates oleksin juba raamatu haaranud või midagi muud hakanud tegema. Kino eelis on jah see, et ei saa ära kõndida. Või noh saab, aga korraliku tütarlapsena ma ei tee seda.
Tõsi, selle algusotsa päästis suurem meestekamp, kes meie taga istus. Tõsised tehnikahuvilised, kes olid varasemast tuttavad, aga sattusid juhuslikult samale seansile. Ja siis nad lahkasid oma autoäride telgitaguseid enne filmi algust. Aga kasu oli neist ka filmi alates, sest nad elasid ekraanil toimuvale väga siiralt kaasa. Kui sõnakas Penelope igasuguseid tegelinskeid sinna pimedasse kohta saatis, siis kostis naeru ja tunnustavat mugistamist. Kui Penelope läks mehe teist ja senini salajas hoitud peret külastama, siis elasid nad igale käänakule nii südamest kaasa, et kartsin juba, et see kulminatsioon võib nende õrnale südamele liig olla. Iga fakk ajas nad sajaga eufooriasse. Ja mina veel üleeile Draamateatris "Amadeust" vaadates avaldasin oma kaaslasele imestust, et kelle jaoks küll on laval vaja kõiki neid "perseid", "sitajunne" jms, et kas see on mõeldud olema naljakas. Vist nii ongi.
Edasi läks juba paremaks. Itaalia vaated ja suhete sasipundar olid kenad vaadata küll. Enzo naine Laura (Penelope Cruz) päästis filmi. Film tekitas ka väga palju küsimusi, seega ideaalis peaks muidugi ka raamatu ette võtma. Samas on mu sõrmeliigesed viimasel ajal lugemisest nii läbi, et neid 700-leheküljelisi telliseid ei suuda enam kuidagi haarata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar