Ja mul on jälle tosin erinevat emotsiooni, mis ei mahu mu sisse ära (ma hakkan tõsiselt kahtlustama, et lugemine võib olla tervist kahjustav tegevus :)). Algatuseks, kui sa juhtumisi ei ole sellest raamatust veel midagi kuulnud, siis on meil siin 72aastane Aaliya, kes elab Beirutis (ma juba sulan, sest tuletagem meelde, et enne kõiki n e i d jamasid oli mul kindel plaan üks Liibanoni-reis teha, tegemata see jäigi) ja põhimõtteliselt tema soontes voolabki vaid kirjandus. Täiuslik kombo! Aaliya on lahutatud, lasteta, elab üksi, töötab/töötas raamatupoes ja igal aastal võtab ette ühe raamatu tõlkimise. Lihtsalt niisama. Keegi ei telli ja tema ka ei paku ühelegi kirjastusele oma tõlkeid. Reelika (ja Mae ühes temaga) on siinkohal endiselt sulavaha. Me kõnnime peategelasega Beiruti tänavail, kümbleme ohtrates klassikute tsitaatides, samal ajal meenutades, mida neist on isegi loetud ja mida mitte, mõttetööd jätkub.
Siis aga... tekib loo arenedes minus mingi lühis. Ma ei loe esimest korda elus teisest kultuuriruumist kõnelevat raamatut ja ükskõik kui erinev sealne elu ja kombed ja mõttelaad on minu omast, ma siiski mõistan, mõnes osas samastun, mõnes mitte, ent seekord - no mingi tulnukas on end sisse häkkinud. Selleks tulnukaks, mõistan ma poole raamatu peal, kui olen viimaks autorit guugeldanud, on autor ise. Mees. Ja kuigi pooleldi Liibanoni päritolu, siis ikkagi tublisti amerikaniseerunud. See viimane mõjutab lugu ja tegelaste kujutamist sama palju kui tema meheks olemine. Ma tahaks kirjanikul natist kinni võtta, ta läbi raputada ja küsida, miks, pagan küll, ei võinud ta meespeategelasega lugu kirjutada? Ta oleks saanud lugejale näidata kõiki oma ekstraordinaarseid kirjandusalaseid teadmisi mahutatuna ühe mehekesta sisse, ja siit oleks tulnud täiuslik kirjaniku egotripp. Nüüd lõi ta feministliku musterkuju (või noh, see on t e m a nägemus sellisest eeskujust: kole, pikk, inimpelglik, meestevihkaja, alaväärsuskomplekside all kannataja, lapsepõlves vett ja vilet näinud jne), kelle suhu pani enda imetabased mõtted ja ajas sellega vaese lugeja võrdlemisi segadusse.
Raamatut sulgedes: ma tahaksin peategelase autori käest ära päästa.
PS. Ma taipasin seda alles üsna raamatu viimases otsas, aga kes teist alles asub seda lugema, siis pöörake tähelepanu ka tekstis mainitavatele autoritele - mitu naist nende hulgas üldse oli?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar