Ülearune naine / Alameddine

 

Ja mul on jälle tosin erinevat emotsiooni, mis ei mahu mu sisse ära (ma hakkan tõsiselt kahtlustama, et lugemine võib olla tervist kahjustav tegevus :)). Algatuseks, kui sa juhtumisi ei ole sellest raamatust veel midagi kuulnud, siis on meil siin 72aastane Aaliya, kes elab Beirutis (ma juba sulan, sest tuletagem meelde, et enne kõiki n e i d jamasid oli mul kindel plaan üks Liibanoni-reis teha, tegemata see jäigi) ja põhimõtteliselt tema soontes voolabki vaid kirjandus. Täiuslik kombo! Aaliya on lahutatud, lasteta, elab üksi, töötab/töötas raamatupoes ja igal aastal võtab ette ühe raamatu tõlkimise. Lihtsalt niisama. Keegi ei telli ja tema ka ei paku ühelegi kirjastusele oma tõlkeid. Reelika (ja Mae ühes temaga) on siinkohal endiselt sulavaha. Me kõnnime peategelasega Beiruti tänavail, kümbleme ohtrates klassikute tsitaatides, samal ajal meenutades, mida neist on isegi loetud ja mida mitte, mõttetööd jätkub.

Siis aga... tekib loo arenedes minus mingi lühis. Ma ei loe esimest korda elus teisest kultuuriruumist kõnelevat raamatut ja ükskõik kui erinev sealne elu ja kombed ja mõttelaad on minu omast, ma siiski mõistan, mõnes osas samastun, mõnes mitte, ent seekord - no mingi tulnukas on end sisse häkkinud. Selleks tulnukaks, mõistan ma poole raamatu peal, kui olen viimaks autorit guugeldanud, on autor ise. Mees. Ja kuigi pooleldi Liibanoni päritolu, siis ikkagi tublisti amerikaniseerunud. See viimane mõjutab lugu ja tegelaste kujutamist sama palju kui tema meheks olemine. Ma tahaks kirjanikul natist kinni võtta, ta läbi raputada ja küsida, miks, pagan küll, ei võinud ta meespeategelasega lugu kirjutada? Ta oleks saanud lugejale näidata kõiki oma ekstraordinaarseid kirjandusalaseid teadmisi mahutatuna ühe mehekesta sisse, ja siit oleks tulnud täiuslik kirjaniku egotripp. Nüüd lõi ta feministliku musterkuju (või noh, see on t e m a nägemus sellisest eeskujust: kole, pikk, inimpelglik, meestevihkaja, alaväärsuskomplekside all kannataja, lapsepõlves vett ja vilet näinud jne), kelle suhu pani enda imetabased mõtted ja ajas sellega vaese lugeja võrdlemisi segadusse.

Raamatut sulgedes: ma tahaksin peategelase autori käest ära päästa. 

PS. Ma taipasin seda alles üsna raamatu viimases otsas, aga kes teist alles asub seda lugema, siis pöörake tähelepanu ka tekstis mainitavatele autoritele - mitu naist nende hulgas üldse oli?

Päevapakkumised

Ma panen küll meelevaldselt ühte patta kokku praegu sööklad ja kohvikud ja konkreetselt päevapakkumised/lõunapakkumised, ent hinnad on ikka tõesti ootamatu hüppe teinud. Tähendab siis mitte kõikjal üldiselt, vaid mõnes kohas. Oma kiiretel päevadel, mis seal salata, tuleb nii mõnigi kord kuskilt siva miskit hamba alla saada. Märksõnad on kiirus (jah, just selles järjekorras, sest üks meist on süüa oodates väga kärsitu (mitte mitte) ja teisel tuleb nälg alati väga ootamatult ja ta muutub väga kähku sealjuures absoluutselt apaatseks või siis äärmiselt tigedaks (jah, see olen mina, kahjuks)), hea asukoht ja hind. Kuna meil on permanentselt kuskil ikka mõni remont käimas, siis väga head ja naljakad kohad on igasugused Espaki ja Bauhausi sööklad. Poskas elades oli selleks päästvaks sööklaks sageli Vesivärava-nimeline asutus. Ka pärast kolimist oleme sinna aeg-ajalt läinud, juba sealsete küpses eas tüdrukute pärast, kes pakuvad oma teenindusega võimsa etenduse. Viimane kord vaatas sealt aga vastu mitu hinnalipikut, millel kahekohaline number. Ja noh, olgem ausad, see on ikkagi ka sööklalaadne kohta.

Lühikeses jalas meil päris oma kodusööklat ei jõudnud tekkidagi, ja ega polnud ka tarvidust, sest avastasin, et ümberringi on nii palju kohvikuid ja restorane, mis lõunapakkumistega meelitavad (kes veel ei tea, siis selleks on olemas väga mugavasti sedasorti teavet koondav koduleht samuti). Kohad on viksid ja viisakad, teenindus super, sageli lisaks ka tasuta kannuvesi ja leib/sai maitsevõi. Leib ja sai enamasti huvitavamat sorti või kohapeal küpsetatud.  Mõni kuu tagasi leidus veel 4+ eurot praade, täna tõesti algavad 5+ eurost, supid muidugi odavamad. Tõsi, mõni neist kohtadest on selline, kuhu koduriietega ei tahaks päris minna :)

Oot, aga miks ma sellest üldse rääkima hakkasin? Ah jaa, täna mandrile jõudes ja nagu ikka mõne tegelase juuksurisse minnes otsustasime kohe seal läheduses üht naljakat kohta proovida. Nimetagem seda siis Õnne 13 kohvikuks, kuigi sel on vist ametlikult mingi muu nimi. Olge lahked, Kiievi kotlet 10,50. Prae suurust ma ei kommenteeri, maitse asi, kes kui suurt tahab, eks ole, aga ka kõik muu... Ma olen siiani hämmingus, sest see oli nagu mingi 90ndatesse tagasi kukkumine, kõik see vettinud hiina kapsaga salat ja üleeilsed liisunud õliga praetud kartulid... Muide, teenindus oli samuti väga ajastutruu, polegi ammu sellist näinud. Mul läheb taolistel juhtudel automaatselt hääl valjemaks ja paluneid ja aitähe hakkab suisa topelt tulema, aga ei, seda prouat see ei morjendanud, tema stiilist välja ei langenud.

Nii et jätkan vana- ja kesklinnas einestamist, on märksa rahakotisõbralikum, kui veidralt see ka ei kõlaks.

PS. Kui kellelgi on häid vihjeid lõunakate kohta, siis ärgu olgu kade!

I kvartal

"Suur suvi" Ewald Arenz

Nii õrn ja ilus lugu esimesest armastusest, sõprusest, iseenda ja oma esivanemate üle mõtisklemisest.

Esiotsa tundub lugu olevat aeglane, pigem noorteromaani poole kaldu, tekib kerge segadus (mõneti üllatav valik "Moodsa aja" sarja, paistab mulle). Ja siis haarab lugu kaasa, neelad ühe hingetõmbega, sest me kõik tuleme mõnest sellisest suvest. Kus päevad koosnesid pealtnäha väikestest seikadest ja tegemistest, mis ajapikku end suureks mängisid, mõjutasid edasist, andsid nii mitugi väärtuslikku õppetundi ja kogemust. See siinne esimene armastus, see paneb kuidagi endalgi nahaaluse kihelema ja tõstab jalad maast laht (kuigi tegemist on noormehe vaatevinklist looga, mõjub ka naisinimestele).

Ma vabandan juba ette järgnevat robustset avaldust, ent... ma tahaks selle raamatu nii mõnelegi noortekirjanikule sisse sööta. Eriti neile, kellele näib, et noortekad peavad võimalikult räiged ja julmad olema (soovitavalt peab keegi end ära tapma, surmavalt haige olema, jõhkrad peksmised ja vägistamised kirsiks tordile) ja tegelased peaksid valdavalt slängis kõnelema, sest muidu pole õige ja huvitav ja keegi ei loe. Kuigi ka siin on põgusalt juttu koolist, on noore inimese esmakordne kokkupuude surmaga, on sõbra leina ja psühhoosi langemist, siin on pahandusi ja lollusi... jah, kõike seda, mida ikka ja jälle ühe või teise nurga pealt noorteromaanides kohtame, ent Arenz on kirjutanud kuidagi nii, et on siiski hea lugeda.

Lugege ise, aga proovige ka oma hilisteismeliste peal.

"Lihahimu" Chelsea G. Summers

Kreisipööra raamat, seda ma ütlen! 

Algab see nii, et loed ja vaatad, et lobedalt kirjutatud, mõnus lugeda, aga oot... miks ma seda üldse loen, see näib ju nagu ohtra seksiga naistekas. Siis tuleb mõrv (ja ma keeldun seda must valgel välja kirjutatud tõsiasja su lugemiselamuse rikkumiseks nimetamast, sest neid mõrvu tuleb rohkemgi ja parem harju sellega aegsasti). Kuna ma krimkasid ja laibalugusid ju tavaliselt ei konsumeeri, siis oli kindel plaan raamat üle vasaku õla visata ja oma ilusa, puhta ja hästi lõhnava eluga edasi minna. Aga oot-oot, mis siis edasi tuleb... toidujutud, kusjuures võrdlemisi apetiitset masti, loed ja iseenesest tekib uurikett rinnaesisele. Olgu mainitud, et söögiteemad pole mitte ainult isuäratavad, vaid ka harivad, sest nii mõnigi teema võetakse põhjalikumalt ette.(trühvlid, koššertoit jne). Ja kas ma seda ka mainisin, et osa tegevusest toimub Itaalias? Nii loedki, kuni lõpuks on viimane lehekülg ees, ja nendid, et polnudki ju väga valus.


Eraldi tahaks selle raamatu juures välja tuua kõnekujundid ja võrdlused (stiilinäide, hetkel siis meesisendi karvkatte ja ihuliikme kohta: "talle suuseksi tegemine oli nagu lihavõttekorvis sorimine, et leida viimased üllatusmunad."). Siin on selliseid, et mõtled, pagan küll, kuidas ma ise pole selle peale tulnud, no nii hea! Samas on võrdlused kohati ka teksti nõrkuseks, eriti alguses, sest neid on vahepeal suisa igas teises lauses ja see tõmbab lugejal tempo maha.

Ühtlasi oleks siinkohal paslik ka tõlkijat - Riina Jesmin - kiita, sest sedasorti võrdluste puhul on rikkalik ja oskuslik sünonüümide leidmine suureks boonuseks.


PS. Ühe läbiva liinina on siin teema, mis sulle ei pruugi meeldida, aga see vist saab me tulevik olema, nii et kannatad ära🙂 (kes on kursis Overtoni akna nihutamisega, siis selle teooria näitlikustamiseks armastati seda teemat kasutada).

"Koht" Annie Ernaux

Tänavuse lugemisnaudingute edetabeli esikümnes raudselt sees. Lakooniline, hinnangute- ja ilustustevaba autosotsiobiograafiline romaan Ernaux´ isast, mis 72 leheküljel suudab öelda rohkem kui mõni kümme korda kopsakam tellis, kus leelotatakse ja leelotatakse, aga tuum on ammu kadunud, ja mitte ainult lugeja jaoks, vaid vahel näib, et ka autor ise on oma mõttelõnga kaotanud.
Igatahes killuke Prantsusmaa ajalugu ühes autori isa elulooga on väga õnnestunult kokku saanud.

Mõistan, et selline napivõitu stiil ei sobi kõigile ja kindlasti mitte igal ajahetkel (hetkel, mil mina vaatasin, oli Goodreadsis koguni 215 lugejat hinnanud seda raamatut hindega 1).

"Minu Iraan" Susanna Veevo

Autor on käinud viimastel aastatel mitmeid kordi Iraanis, rännanud seal nii peikaga, eestlasest sõbraga kui ka üksi. Kogemusi on nii hotellide, diivanisurfi kui koguni telkimisega ja lageda taeva all magamisega. Vaimustus maast ja sealsest rahvast on üüratu, ülivõrdes kiidusõnu jagub mitmele poole ja saame teada, millise lemmikpaiga või -restorani või -inimese või -hotelli ta leidis. Tahaks juba isegi sinna minna, tundub mulle.

Omaette teema on siiski iraanlannadega, ja naistega üldiselt. Iraanis on keha ja juuste katmisega veel eriti karm olukord ja naisturistidele erandeid ei tehta. Et üheltpoolt on tohutu austus, mis tähendab, et võõra mehe naisega ei laskuta isegi neutraalse sisuga vestlusesse, ent teisalt on valge naisterahva üksi liikudes normaalne talle ligi tikkuda, ahistada, abieluettepanekuid vasakule ja paremale loopida jms toredat teha. See võib olla päris väsitav...
Iraani ja naistega seoses soovitaks siia kõrvale lugeda ka Parsipuri "Meesteta naisi".

"Hommikueine Tiffany juures" Truman Capote

Mis on linnukesel muret? Tuleb välja, et on ikka küll.
Tegelasi küll enamjaolt mõistmata, aga lugu siiski võluv.

"Vapilõvi" Daniel Vaarik

Lööge või maha, aga mulle meeldis (kuigi vaim oli mul valmis pandud, et ajee, saab pärast lugemist end korralikult ventileerida!). Kiire, hoogne, kõikehõlmav. Ikkagi inimene, võib nentida.

Miks siis leidub ka kehvemapoolset tagasikaja? Mulle tundub, et see raamat võib pisukese pettumuse valmistada lugejale, kes ootas siit tüüpilist elulooraamatut (sündis-elas-suri, vahepeal tegi paar suurt tegu ka, soovitavalt ka kolm põlve esivanemaid sinna takkaotsa). Nojah, selline see raamat tõepoolest ei ole ja selle eest kergitan oma nähtamatut kaabut autori ees. Poliitikahuvilised oleksid ilmselt oodanud lohisevaid kirjeldusi kohtumistest ja visiitidest ja siis seitsme nurga alt analüüsid pealekauba.

Minu jaoks oli kõike just parajas koguses. Kajastamist leidsid olulisemad verstapostid (kohtumine Putiniga, paavstiga, Estonistan, sõna on vaba, EKRE võimuletulek jms), leidus põnevaid detaile presidenditöö köögipoolelt (kuidas hoida kätt ja sõrmi ametivannet andes, aga kuidas on tihedas päevakavas lood pissipeatustega, sõimukirjad, need kohutavad kingitused, mida visiitidel vahetatakse jne, jne), tema inimlik pool (mis tunne on, kui sinust tehakse mitte just kõige sümpaatsem kunstiteos, või kuidas siis ikkagi on nende sulfititega veinides, suhkruhais ja suhkruläga jpm).

Korduvalt esile kerkinud küsimus, et kas seda raamatut peaks lugema ka need, kelle jaoks Kaljulaid ei olnud just kõige meelepärasem president? Jah, peaks. Mina ju lugesin :) Muide, ühiskonna lõhestamisest on korduvalt ka raamatus juttu.

PS. Lugemine teeb targaks! Ma näiteks ei teadnudki, et on olemas mingid äpiga juhitavad soojendavad sisetallad - miks mul neid juba ei ole?!

"Mehed" Sandra Newman

Küll nüüd alles tekkis palju ja segaseid tundeid. Idee on ju põnev sel düstoopial - ühel ja samal hetkel kaovad maailmast kõik mehed, või olgem täpsed, Y-kromosoomiga tegelased. Uuemale ajale mõeldes peaks see siis tähendama, et ka transnaised haihtuksid. Goodreadsis ringi uurides tundub, et suur hulk lugejaid ootaski just selle viimase osas põhjalikku teemaarendust ja on pettunud, et seda (piisavalt) ei tulnud. Oligi vaid must-valge lahterdamine kromosoomide põhjal, aga kuhu jäid kõik vahepealsed varjundid, ah? Nojah, võõras teema mu jaoks, ma ses osas kaasa ei räägiks, kuigi tuleb tõdeda, et ega vist ka autori jaoks oli see kõik veidi segane.


Aga et siis mehed ja naised ja elu võimalikkus meesteta maailmas. Põnev mõttemäng, kas pole? Lennukid kukuvad pots ja pots alla, operatsioonilaudadele jääb lebama patsiente, kel lõikus pooleli, liikluskaos, tulekahjud, mis jäävad kustutamata, kütusekriis jne. Selle kaose likvideerimist küll õrnalt mainitakse, ent ka see külg loost tundub lõpuni komponeerimata. Autor just nagu alustas, aga siis mõtles, mida hekki, tahaks juba järgmise teema juurde asuda, davai, teen ära, ega lugejal ka nagunii järg juba käest läinud. Hoiatan, neid teemasid, mis ühte raamatusse kokku kuhjatud on päris palju, ehk liigagi. Kõik naised, kelle kaudu meile lugu hakatakse jutustama, on keerulise minevikuga - vägivaldsed suhted, politseivägivald, rassism, alaealiste poistega nahistamine, lademes lesbisuhteid, Kommensalistlik Partei, nimeta vaid. Seda peab autori kiituseks küll ütlema, et tegelaste ja nende lugude vaheldumine oli päris põnev ja hoidis mind vaevata konksu otsas. Peategelane Jane ja tema eks Evangelyne olid hästi välja joonistatud karakterid, teised naised jäid pigem üheplaaniliseks.

Lõpu kohta tahaks muidugi ka ühe märkuse teha, aga vist pole sobilik.

Loo moraal? Kuigi see konkreetne lõik käis ühe kindla episoodi kohta, siis mu meelest sobib see kokku võtma ka kogu raamatu iva: "Lambukeste maailm ilma huntideta. Samal ajal meenutas see kummalisel kombel mässuliste laagrit haarangu eelõhtul." Just nimelt, raamatus näidati meile vaid lühikest perioodi sellest lambukeste maailmast, ent seal oli juba esimesi märke allutamisest, hirmust ja vägivallast. 

"Meie vennaga" Karin Smirnoff

Oli see vast raamat, ma ütlen! Täiesti minu masti lugemine (tänan taas soovitajat!), kus kogu mitmekihiline külaelu ja sugulussuhted järk-järgult lahti harutatakse. Hellahingelistele ei soovita, sest üksjagu väärkohtlemist ja vägivalda esineb samuti. Samas on aeg näidanud, et väikestes ja mõneti suletud kogukondades on see kõik paraku tavaline, nii et ma ütleks, see kõik mõjus väga loomulikuna.

Nüüd aga järgmine teema. Isegi kui sa ei ole õrnahingeline, siis ma hoiatan, see on raske lugemine ka ses mõttes, et... ütleme nii, et kirjavahemärkidega on siin tõsiselt koonerdatud, punkt on ainus, mida võid kohata. Mul tekkis korraks kiusatus see pimedate raamatukogule sisse lugeda, aga ma kahtlustan, et see saaks päris ränk ettevõtmine olema. Komad, mõttekriipsud, koolonid jms aitavad ikka tohutult, aga kui neid pole, siis loeksin vist iga kolmandat lauset kaks korda. Muide, ega seegi veel kõik ole :) Inimeste ja kohanimed on väikese algustähega ja kokkukirjutatult, nii et päris lõbus.
 
Kaanel kasutatud kirjatüübi üle nuriseksin küll veidi, ilmselt on see põhjus, miks mina sellest raamatust olen "edukalt" seni mööda vaadanud. Kurb.

"Minu Filipiinid" Madle Timm

Muus osas selline tore tükk reisiraamatut, no nagu need ikka on - Madle läks mõneks kuuks Filipiinidele, sai Manilas Manilaga nätaki! vastu vahtimist, kohanes pilvelõhkuja-eluga, valmistus kõigiks looduskatastroofideks, vedas end vaevaliselt läbi kohaliku küsiini (lihavabad toidud ei ole seal veel nii üheselt mõistetavad kui meil; omaette teema on balut, ehk pardi-, kana- või hanemuna, mille sees on juba embrüo ehk näiteks väike pardipoeg arenema hakanud, neid on erinevas „valmimisastmes“), tundis ühel hetkel ohtu läbi põleda ja kobistas end väheke turistikamatele saartele (Palawan, Cebu ja Bohol) jms, mis seesuguste reisikirjade juurde kuulub.

Aga mis eristab seda reisikirja teistest sarnastest on see, et autor läks sinna Punase Risti jaoks vabatahtliku tööd tegema, ja vähe sellest, ütleme nii, et ta kirjeldab Punase Risti sisekliimat võrdlemisi... ausalt. Kahtlemata teeb Punane Rist katastroofipiirkondades nii mõnigi kord tänuväärset tööd ja on abiks mitmelgi moel, ent nagu kõigi suurte masinavärkide ikka, nii tahab ka selles bürokraatiakatlas üht koma teist lohisema minna. Mõni asjapulk tahab sooja kohta ja head elu, mõni abiandja ei ole ehk alati oma ülesannete kõrgusel, ja eks ole vahel keeruline ka abisaajatega. Ka Madlel juhtus Filipiinidel, et mõnikord peeti koolitusest olulisemaks jagatavat humanitaarabi ja nänni. Sõnaga, keeruline lugu ja autor avab seda küll põgusalt ja delikaatselt, ent mul on hea meel, et ta seda siiski teeb.

"Armastuse sõnaraamat" David Levithan

Laastud, mu lemmikud.
Ühe armastuse, ühe suhte lugu, lugeja ette laotatud sõnaraamatuna, A-st Z-ni, iga sõna juures mõni mõte, seik või tundmus selle paari suhtest.

Sõna(seletuse)d ei ole kronoloogiliselt.

Selline aeglane ja naudinguga lugemine.

"Tema peab kasvama, mina kahanema" Carl-Hermann Hesse

No kurja, küll see Paide tohter sai endale hea naise, suisa ideaalse ju 🤪 See Jenny oli siis esimene, aga ta trööpas neid naisi muidugi rohkem läbi.
Aga muidu, sünnid-surmad, sünnid-surmad.

Muide, see nurganaisele pähe sadanud kipskaunistus... ma ei ole kunagi neid uhkeid laekaunistusi usaldanud, ilusad silmale, aga oi-oi, kui kahtlased 🙂

"SIKAOSÄK" Mudlum

Ma ei olnud nullindatel samas eas raamatu peategelase/mina-jutustajaga, ehk siis umbes-täpselt lasteaia lõpp ja kooliea algus; ma ei olnud (vist) lapsena ka nii nõudlik nagu see tüdruk, ent ma ometi tundsin midagi ses katkematus mõttevoos ära. Väga hästi tabatud.

Tõsi, tajusin ka esmakordselt kuivõrd rikutud ma olen, sest alateadlikult püüdsin kogu lugemise aja sellele tüdrukule diagnoosi panna (pean silmas lisaks tema füüsilisele probleemile (põlve)liigesega). Kunagi me ju olimegi sellised, normaalselt.

Siiski kinnitan, et hea lugemine. Ja kuna minu aitas selle raamatuni (tänks, Kairi) lubadus, et see ei ole puhtalt lasteraamat, siis levitan sõna - see ongi pigem, khm-hm, vanematele inimestele, tingimusel, et nad ei ole veel oma sisemist last kaotanud ja mäletavad, kuidas see kõik oli.

"Vähi pöörijoon" Henry Miller

Milline hõrgult vulgaarne lugemine, pikitud ohtrate põnevate detailidega, kaunist kujundusest rääkimata!Olles õrnast east alates 1920-30ndatel Pariisi ja Prantsuse Riviera ümbruses ringi hulkunud ja lodevat jõudeelu elanud loomeinimeste (Fitzgeraldid, Hemingway, Stein, Pound jt) lugude austaja, siis see siin annab mõnusa kontrasti. Oot-oot, kas siiski on õige nimetada seda kontrastiks? Lõppeks oli eelpool mainitet tüüpide ja Milleri autobiograafilise romaani tegelaste elu siiski võrdlemisi sarnane, sest minu mäletamist mööda ka need n-ö väärikamad tüübid lakkusid ohjeldamatult, vahetasid voodikaaslasi kuis juhtus ja küllap jõudsid rinda pista ka suguhaiguste ja soovimatute rasedustega, tõsi, seda kõike hoiti viksilt sordiini all ja kui sellest ka kirjutati ja kõneldi, siis pigem vihjamisi ja ridade vahelt. Olgu, võib-olla joogid olid kallimad ja näguripäevi nähti harvem, kui üldse.
Kui tahta millegagi võrrelda, siis meenub esimesena Celine´i "Reis öö lõppu", aga samas  annab Milleri teksti ja stiili hästi edasi ka järgmine kirjakoht:

"Jah, ütlesin ma endale, ka mina armastan kõike, mis voolab: jõgesid, rentsleid, laavat, seemet, verd, sappi, sõnu ja lauseid. Ma armastan lootekestast vallanduvat vedelikku. Ma armastan neeru tema valusate kivide, liiva ja muude lisanditega; ma armastan kuuma uriinijuga ja lõputult immitsevat tripperimäda; ma armastan hüsteerilisi sõnu ja lauseid, mis voolavad nagu düsenteeriahaige roe ja milles peegelduvad kõik hinge haiguspildid./.../Ma armastan voolavaid kirjaridu, olgu nad hieraatilised, esoteerilised, perverssed, polümorfsed või unilateraalsed. Ma armastan kõike, mis voolab, kõike, milles on ajalikkust ja ümbersündi, mis kannab meid tagasi algusse, kus ei ole lõppu: prohvetite ägedust, ekstaatilist rõvedust, fanaatiku tarkust, litaaniat venitavat preestrit, hoora labaseid sõnu, rentslis nirisevat sülge, rinnapiima ja üsna mõrkjat mett; kõike, mis on vedel, sula, liiderlik ja lagundav, igasugust mäda ja mustust, mis voolates puhastub, mis unustab oma päritolu ja liigub hiigelkeerises surma ja lagunemise suunas."

"Eufooria" Elin Cullhed

Üldiselt ma väga ei armasta sedasorti kuulsa inimese ilukirjanduslikku kastmesse valamist. Mis on mõneti veider, sest kui rääkida autori subjektiivsusest, siis eks ole need elulooraamatud ju ikka ja alati ennekõike autori enda nägu.
Aga ma ütlen, et kui nüüd hetkeks visata vuhinal peast Sylvia Plath kui s e e Sylvia Plath ja lugeda seda romaani lihtsalt kui ühe loominguga tegeleva naise viimase eluaasta lugu (ja nagu loominguga tegelemine poleks ise juba piisavalt hull, siis ühtlasi elab ta koos teise loomeinimesega, ja ka see pole veel kõik, vaid ta/nad on ka kahe väga väikese lapse vanemad), siis see on hea. Isegi väga hea. Ma tahan näha seda naist, kes end siinsetel lehekülgedel ära ei tunne ja innukalt kaasa ei nooguta.

"Simon" Narine Abgarjan

Mis viga uut lugemisaastat nii väärt kraamiga alustada!
Armeenia Berdi linnakese müürsepp Simon, suure südamega mees, tõeline halastaja samaarlane, eriti vähem populaarsete naisterahvaste puhul, on ära koolenud. Raamat algabki tema matusepäevaga, kuhu kogunevad ka kõik eelpool nimetet kunagised kallimad ja silmarõõmud (see sõna ei meeldi talle). Põhiosa raamatust jutustabki iga naise loo.
Tegelasi on palju, need on nii värvikad et kuku pikali ja igaühe juurest hargneb veel paras posu tegelasi ühes elulugudega. Seega soe soovitus lugeda värske ja puhanud peaga ja mitte liiga pika perioodi jooksul. Ja kuigi rohkete armulugudega pikitud Simoni lugu võib viia teid mõttele, ekslikule loomulikult, et tegemist on labase üleaisalöömise raamatuga, siis pole see teps mitte nii, päris südamlik on see kõik kokku.
Tõlge ja tekst muidugi täielik nauding (Ilona Kivirähk), ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga no kuidagi teeb.
Taas julgen juba aasta kolmandamal päeval välja hõigata, et see raamat mu 2023. aasta parimate sekka potsatab.

"Kiri minu nooremale minale" Veronika Kivisilla (salvestamine, lugemisel teist korda)

"Sellised väikesed asjad" Claire Keegan
"Kolhoosi miss" Lilli Luuk
"Karikaturisti eine" Ave Taavet
"Samad sõnad, teine viis" Piret Jaaks
"Kõik armastusest" bell hooks
"Mees sinises vihmamantlis" Nora Ikstena
"Loomulikult eriline lugu" Igor Kotjuh

Ja saigi 2023. aasta I kvartal kokku. Lubasin tänavu vähem lugeda - veidi olen küll limiiti ületanud, aga laias laastus siiski püsin rajal. Lubasin vähem kobiseda - jällegi enampi-vähempi püsin reel (näiteks need kribukirjas paar rida eespool olevad raamatud ei ole minult ei head ega halba sõna saanud, kuigi nende hulgas on nii väärt kraami kui ka täielikku sedasamust).

Endiselt olen juuksejuurteni tänulik kirjastustele, kes hoolimata mu alati just mitte kõige leebemast prääksumisest ikka raamatuid läkitavad!