Taani pisike linnake ja kohaliku kooli 7. klass, kelle hulgast astub minema kooliaasta alguses poiss, kes leiab, et "mitte midagi pole mõtet teha, sest mitte miski ei tähenda midagi". Kas ta jõudis selleni ise või jõuti selleni tema kommuunis, sellele me vastust ei saa. See kommuunielu seal Taanis, mis 1960ndate lõpus käima läks, see on omaette põnev nähtus. Nii et vahemärkusena soovitan Vinterbergi samanimelist filmi ja Nüganeni samanimelist lavastust Linnateatris.
Igatahes ronib tüüp ploomipuu otsa ja hakkab hommikuti oma sõnumitega pommitama endisi klassikaaslasi, kes vapralt siiski kooliteed jätkavad. Kuni ülejäänud klass otsustab, et näitab poisile, et miski ikkagi tähendab midagi ja nad hakkavad mahajäetud saeveskisse nn tähenduskuhja looma. Igaüks neist peab loobuma millestki, mis talle tähendab midagi, ja see ei toimu vabatahtlikkuse alusel, vaid esimene loobunu nimetab järgmise loovutaja, lisaks ka, mille too peab ära andma. Ja nagu 14aastaste puhul karta ongi, tagasi end ei hoita ja ligimest ei säästeta - asi läheb käest ära. Tahtmata liiga palju reeta, ei saa kahjuks loobumiste üle lähemalt arutleda.
Tähenduskuhi oma eesmärki sajaprotsendiliselt ei suuda täita, sest a) poiss, kellele sellega üritati midagi tõestada, ei pea seda suurt millekski, b) ja kuna see on minemas muuseumile kaubaks, siis sellega see kaotab justkui oma tähenduse. See kõik toob omakorda mängu igavese dilemma, et mis siis üldse on kunst.
Ma vist panin end millekski väga hulluks valmis, aga nii hull see siiski ei olnud. Või olen juba nii rikutud... Pigem tundub vist, et autor oskas kuidagi niimoodi kirjutada, et need õudused ei tulnud häirivalt esile ja ei jäänud hiljem painama.
Ja kuigi ma ei arva, et lapsi peaks kasvatama vati sees ja nad peaksid lugema ainult ninnu-nännu lugusid ja kooli kohustusliku kirjanduse hulka võiks see raamat igatahes kuuluda, siis ELK soovitus (aitäh vihje eest, T.!) noorte vaimse tervise toetamiseks kõlab... veidi ikka kahtlaselt. See raamat ei tekita head enesetunnet, ei anna näpunäiteid kurjusele vastu astumiseks, ei suuna abi otsima ega küsima, siin on tegelasi, kelle elu saab tegelikult igaveseks rikutud, siin on... igasuguseid detaile. Neist on vaja rääkida ja neist võiks noored lugeda, aga kas need teevad head kellegi vaimsele tervisele...
Raamat on ahtake, aga mõtteid, kui tahta ja ligi lasta, tekib palju...
Kui aus olla ise ma seda raamatut ei sallinud. Tekitab väga vastiku tunde. Ja see kui kaugemale on nōus noored minema, et end ühele paksule poisile tõestada on absurdne.
VastaKustuta