Jätkuvalt

 Kui oled nädalate kaupa saare otsas omas mullis elanud, siis hakkab linna tulles teravalt silma, et

a) küttepuudega käib hull sahmerdamine. Rohuküla - Tallinna maanteel oli neid eriti palju näha.

b) huuled, huuled, huuled... Kuna ma täna olen ühistranspordiga pool Tallinnat läbi kolanud, siis olen palju näinud. Ma tean, et ei ole ilus jõllitada, aga ma ei saa neilt pilku ära. Ja ma vist mõistaks neid üle võlli süstitud huuli, kui need oleksidki selliste... inim-Barbie´de küljes, nagu osadel näikse moes olevat, elustiil või nii, aga ma vaatan neid tüdrukuid ja... nad tunduvad nii tavalised hiirekesed, pigem lihtsakesed, kohati riideski väga igavalt. Et kõik muu nende küljes on lihtne ja tagasihoidlik, ja siis nätaki! huuled tulevad meeter maad eespool. Siis ma mõtlen tahtmatult, et kas see on olnud tema enda soov või tööõnnetus.

Mõnda lugemislaualt

 Vaatan, et Mae on olnud laisk kui porikärbes ja pole augustikuised lugemisi peale Laose siia riputanudki. Paneks siis kohe terve kuu ära, sest august oligi ootuspäraselt nirum, saareelu segas sajaga vahele. Nüüd on aga raamatud otsas, sest Hiiumaa raamatukogudest ei taha enam võtta, aga mandri omadeni veel ei küüni (kuigi mul on see tavapärane maatriks tehtud küll, et millisest Tallinna haruraamatukogust saaks korraga kõige rohkem ootenimekirjas olevaid raamatuid kätte). Ja nagu kiuste on täna just mõnus vihmapüha, kus oleks lugeda hea, nii hea (muru ju niita ei saa, põldmarju korjata samuti mitte).

"Kukotski juhtum" Ulitskaja

 Mitte midagi ei mäleta :) Aa, GRi olen siiski kolm sõna kirjutanud. Lisaks Ulitskaja ägedale tegelaste müriaadile oli luubi all Venemaa abordiajalugu. Kuna mina aga olin endiselt "Imaago" uimas, siis kõnealune raamat väga ei sümpatiseerinud. 

"Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi" Di Pietrantonio

Väga tore lugu, mis keris alguses päris kenasti oma kulminatsiooni poole. Mingil hetkel oli aga tulemus juba õrnalt etteaimatav, seega heitis see lõpule õige pisut varju.
Napp stiil mulle tavaliselt hullult meeldib, siin jäi kohati rabedaks, aga ma ei teagi, millest see võis tingitud olla.
Ajuti anti lugejale mõista, et loo jutustaja on nüüd täiskasvanu ja kõigist neist lapsepõlveaegsetest sündmustest on juba hea hulk aega möödas, samas jäi mu jaoks õhku, et... milleks seda vaja oli, mis oli selle kaugem mõte. Kui see oli jutustuse raam, siis ei kandnud see lõpuni välja, oleks sama hästi võinud olemata olla.
Aga siiski mõnus lugemine, suurepärase filmipotentsiaaliga.

"Armastus ja raev. Mary Wollstonecrafti lugu" Silva

Ajalooliste romaanide ja feministlike kangelaste austajatele on see maiuspala, päriselt, ilma irooniata. Ütleme, et "Bridget Jones" 200+ aastat tagasi (kuigi ma ei tea, kas BJ lõpuks abiellus ja lapse sai? Äkki ikka sai...).
Minu jaoks jäi liialt kõlama autori "hääl", kuigi eks see oht ole kõigi ajalooliste romaanide puhul ju alati, et autor lämmatab portreteeritava. Samas ma usun, et see raamat meeldib paljudele - see on armas ja kurb ja lootusrikas ja südamlik ja kõik muu selline, mis lugejat rõõmustada võiks. Lihtsalt... minu jaoks selline kraam ei lähe.

"Just nagu sina" Hornby

Vana hea Hornby, kellelt polegi ammu midagi eesti keeles ilmunud. Nüüd on kirjastus ka muutunud (eelmised asjad olid mu mäletamist mööda kõik Varrakus) ja kahtlustan, et see raamat jääb praktiliselt tähelepanuta :( 
Kui sisu lühidalt kokku võtta, mõjuks see hirmus banaalselt (41aastane lahutuse äärel valge naine tutvub kohalikus lihapoes lisa teeniva 22aastase musta poisiga, kutsub ta seejärel aeg-ajalt enda kahte poega hoidma, ja siis kukuvad sebima nii kuis jaksavad - kõlab ju veidi imalalt?), aga mu meelest Hornby oskab elulistest asjadest mõnusalt kirjutada. Kerge pinge on kogu aeg õhus.

Eriliselt tahaks kiita dialooge. Enamasti on need nii võltsilt punnitatud, siin rõõmustad ja vihastad, punastad ja kahvatad ühes nendega.

"Minu Sitsiilia" Merusk

Minukad ma loen värskelt pärast ilmumist ja üldiselt nendega teisele ringile väga ei lähe, nii et ses mõttes huvitav kogemus - ma ju ei teagi, kuidas tundub pärast kümmet aastat seda lugeda. Äkki mõjub aegunult või kuidagi. Aga ei, ei midagi hullu. Ilmselt on nii mõndagi muutunud ja mõni infokild vananenud, aga hea ülevaate andis siiski. Autori enda lugu jääb ju samuti alles, sõltumata möödunud aastatest. Ja mis peamine, need raamatud peegeldavad mõneti oma aega ja see on omaette põnev (siit käib õrnalt läbi Lampedusa temaatika, millest tänasel päeval suurt miskit enam ei räägita, tulevad uued "kuumad" teemad ja tormid veeklaasis).

 

"Aadlipesa" Turgenev

Ilus keel ja aegumatu klassika, aga kisub ikka sinna Jane Austeni jt selliste loomingu kanti. Seega vajab õiget tuju.

"Oliver, kildhaaval" Nugent

Väga meeldis selle ülesehitus, täielik kompu. Stiili mõttes jäi midagi vajaka, kirjanduslikkusest jäi nagu puudu, aga ütleme siis, et autor seda taotleski. Täiuslikust põnevikust jäid lahutama mitmes kohas liiga vara ja liiga ilmselt antud vihjed. Lugemine edenes siiski jõudsalt ja küllap oli siis ikkagi hää asi.

"Purelevad koerad" Sarapuu

Oeh. See raamat läheb nüüd sellesse hoogsalt edenevasse lainesse, kus endised pätid raiuvad oma lugusid raamatuks. Ja ma olen selliste raamatute suhtes veidi nõutu (näiteks Simon Reeve muutus mulle oma raamatuga suisa vastumeelseks). Eesti sarnaseid lugusid on siin viimaste aastate jooksul ka päris mitmeid ilmunud, aga mulle pole neid seni ette jäänud. Selle võtsin ainult Võhma ja Viljandi pärast, mitte et noist kohtadest üleliia kirjutatud oleks.

Autorid õigustavad end sellega, et justkui hoiatada teisi (noori?) või siis anda lootust praegustele pättidele (loodame, et nood üldse viitsivad lugeda), et sellest nõiarattast on võimalik välja tulla ja ausaks pere- ja tööinimeseks hakata. Lugejale võib see näida aga veidralt võltsi patukahetsusena või kergelt olen-ikka-kõva-mees-küll-maigulisena, aga olgu, loodame siis ikka parimat.

Päevapoliitiliselt

 Kui viimase aja uudistest muud tolku ka pole, siis sõna "tank" käänamine peaks nende nädalatega (kuudega?) küll selgeks saama. Seni küll edeneb visalt, aga ta edeneb siiski...

Laos: aeg antud elada, aeg antud süüa / Satsi

Mulle tundub, et Satsi puhul on iga reisimisele kulutatud sent absoluutselt mahavisatud raha, sest sel tüübil lihtsalt pole tarviski teisele poole palli kulgeda - seiklused leiaksid ta üles ka Uugametsas või Kapa-Kohilas (pardooon, tema eelistaks muidugi siinkohal Munalaskmet). Ma kahtlustan koguni, et tema võiks lasta lahti suvalises kodumaises paksus karulaanes ja ka siis leiaks ta, 

a) kõrtsu, või suisa geibaari (Laose pealinnas see juhtus, kusjuures seal ei oleks tohtinud sellisel kellaajal säherdune asutus isegi mitte avatud olla!), 

b) kaaslase, mis kaaslase!, ikka mitu (ja mul on tunne, et ta ei ole seltskonna osas väga valiv, seega sealt Mutionu laulust tuttavad tüübid ajaks sama edukalt asja ära kui mõni laoslane, hiirlane või iidlane). Võib ehk olla, et neid tüdrukuid, kellel just eile mees on ää koolenud ja tema õla najal nuuksuda tahavad, siin nii palju ei oleks,

c) joogi, või kui mitte vedelal kujul, siis mõnes muus olekus (näiteks minus on juba täitsa tekkinud huvi selle Laose viski, lao-lao, vastu). Oo, ja mul on Satsile järgmiseks Laose reisil toimuvaks viskijoominguks hääldusharjutus olemas: Laose laos laostasin laoslase lao-lao laovarud.

Ma kuulen tagaridadest juba seda kõige põletavamat küsimust: kas Laose-raamatus on juttu ainult expat´idest ja pidudest või ikka Laosest ja laoslastest ka? Mäletavad ju mõned nurisemislembemad lugejad, et Iirimaa-raamatus oli kahtlaselt vähe rohetavhaljendavaid künkatupse ja stepptantsu-orgiaid ja pööraseid punapäid. On, ikka on, isegi mõni kunn ja tempel ja rahvusroog jms on ära mainitud. Minu vaieldamatud lemmikud on aga kohalikud teenindajad, hetkel püüan endale ka Laosesse tööotsa sebida. Kiiret pole, naeratama ei pea, võib suurema osa ajast pahur olla, mõistmatu ja tuhm olek sinnajuurde. 

Romantilisema meelelaadiga lugejatele on autor samuti mõelnud - "Minu Iirimaa" lõpuotsas tuli ju karjudes Justyna-nimeline armastus, siin raamatus see ilus lugu jätkub ja ma usun, et nii mõnigi suurem lollus on just tänu Justynale Satsil tegemata. Jama muidugi, et see Justyna pidevalt magab ja joogatab ja niikui ta seda teeb, siis punub tüüp rolleriga surmasõitu tegema, riisipõldudele alasti võimlema, tänavakoertega võitlema või öisele tapamaja-tšillile.

Mis siis nüüd edasi? Ega pärast Laose-raamatut ei oskagi enam midagi lugeda... mõtlesin Turgenevi "Aadlipesa" ette võtta, ehk on seal sama värvikad tegelased.

PS. Kui ma viimati Tartus käisin, siis hirmutasid tüdrukud mind, et Satsi pidavat kirjutama raamatutesse selliseid pühendusi, et pärast plekid nuttes viis aastat terapeudiarveid. Mul läks seekord hästi, isegi jõudu ei pidanud kasutama.

Elame veel

 Haarasin täna Kärdlasse minnes käekoti. Õlarihma vahele oli ämblik võrgu pununud ja ise asjatas seal ka ise parajasti sees. 

Mis ütleb nii mõndagi mu viimaste aja tegemiste kohta.

Üldiselt vedas. Esimene klaastara tünn oli imekombel isegi pooltühi ja mahutas kogu kraami. Ka esimese taaraautomaadiga läks hästi, töötas, mahtus kõik. Ma ütlen, tasub ikka pühapäeva hommikul pulmapeojärgsele ringile minna.

Ühest hoovist möödudes avastasin hirmsad prügikottide kuhilad ja pingivirnad, siis meenus, et tõepoolest, olid ju äsja kohvikutepäevad. Mu meelest oli nendeni veel üle kuu aega, aga ju siis juba läbi saanud.

Kuna ma kartsin, et mul võib tulla äkki koguni suve esimene päris vaba päev, siis kirjutasin ruttu maasikatallu, et ega moosimarja juhtu olema. Juhtuski. Vähemasti saan nüüd marju hakata puhastama, muidu olekski igav olla.