esmaspäev, 25. oktoober 2021

Vestlused Priiduga. Lahutus / Heidit Kaio

 Mitte asjata ei õnnitleta lahutajat, sest lahutus ei ole lõpp, vaid see on algus. Algus võib see olla sõjale (halvemal juhul) või algus põnevale arenguteele ja uuele huvitavale elule (paremal juhul ja enamasti).

Igal lahutusel on oma koht ja laul ja söök ja kleit... minu kommid lipsasid seda raamatut lugedes ka pildile🙂


Heidit Kaio on raamatuks vorminud nopped enda abielust, lahutuseni jõudmisest, sõprade/tuttavate sarnastest kogemustest ja vestlustest sõprade ja psühholoogidega. Ja kuigi mingites detailides on iga lahutus isemoodi, siis etapid tunneteskaalal on laias plaanis siiski sarnased. Nii et kellel isiklik kogemus tagataskust võtta, siis põnev on võrrelda. Väga lobe lugemine, läks vist poolteise õhtuga, aga kirjutada sellest on raske: kas kirjutada raamatust või loost? Ja kui loost, siis kuidas sa kommenteerid teise elu üht väga erilist ja elumuutvat verstaposti. Lisaks ei ole sa ju selle teise inimese kingades käinud.

Kaks aspekti, mis on antud loos väga hästi ja mille võiksid tulevased lahutajadki kõrva taha panna :). Esiteks, ümbritseva tugisüsteemi mõõdutundetu kasutamine. Ripu toru otsas, ummista sõprade messengeri ja kirjakasti, rääkimata lõpututest tundidest koos diivaninurgas jauramisest. Autor seda tegi ja ehk päästis see ka hullemast. Teiseks, analüüs. Liialdada sellega muidugi ei maksa, sest muidu ajad end ise lõpuks hulluks, ent veidi mineviku lahkamist ja ühtlasi kõrvutamist tarkade teooriatega mõjub hästi, osadele igatahes mõjub.

Raamatu ilmudes märkasin sapiseid kommentaare ja etteheiteid autori aadressil, mille sõnum väga konkreetne: miks pesta avalikkuse ees musta pesu. Tegelikult lugedes ei jää mingit musta pesu pesemise tunnet. Tõsi, olid mõned teravad nurgad, ehk vaevalt kümmekond, mille puhul tundus, et autor vajanuks veel aega, raamat oleks võinud paar aastat oodata. Aga mul on tunne, et need olid nii napid teravused, nii möödaminnes õhku visatud, et ilmselt suur osa lugejaist neile tähelepanu ei pööragi. On uskumatu, kui palju meie sisemine temperatuur muutub, kui vaid veidi aega anda. 

Mõtlen, et hästi põnev oleks, kui nüüd teine osapool ka raamatu kirjutaks. Mitte mingit ärapanemist või sõda ei oota, lihtsalt kainet ja elutervet teise poole vaatenurka tahaks, sest me teame ju kui erinevalt kaks samas paadis olijat oma teekonda näevad ja kirjeldavad. Praegu on meil siiski ainult ühe osapoole nägemus. 

P.S. Väga kaval pealkiri, kes loeb, see mõistab ;)

pühapäev, 24. oktoober 2021

Ilm/Offill

 Hullu maailma hullude inimeste argielu killukesed, püütud kinni minategelase Lizzie silma ja kõrva läbi. Tekst koosneb tõepoolest nappidest fragmentidest, nii et pika jutu austajad pangu aga heaga vaim valmis. Mulle sellised omavahel lõdvalt seotud katked meeldivad, isegi väga. Tõsi, lugemine on seetõttu väga intensiivne ja väsitav, seepärast ilmselt kuluski õblukese raamatu lugemiseks üksjagu aega. 

Veider, et see ilmaelu juba mitu aastat tagasi nii pöörane oli, hetkel tundub ju küll, et alles viimane aasta-paar on inimestel ajud krussi keeranud. Raamatust vilksatab korduvalt läbi prepperite (maailmalõpuks valmistujad? või on sellele parem maakeelne vaste olemas?) teema, mis meie meedias  lahvatas korraks laiemalt  koroonapandeemia alguses, kuid nagu näha, siis USA-s on nad juba varem pildil olnud. 

Raamatu suurim väärtus mu jaoks on kahte lehte lendav must huumor, igati nauditav!



kolmapäev, 20. oktoober 2021

Tulevik

 Tähelepanekuid elust: 

üks kohalike valimiste naaberringkonna kandidaat tänas pärast valimisi enda poolt hääletanuid sotsiaalmeedias. Kena pilt ja puha, pildil tänusõnad... inglise keeles, lisaks liikuv emotikon hispaaniakeelse tänusõnaga. Dios mío ja OMG! tahaks selle peale hüüda.

Kui olin mõne korra sügavalt sisse ja välja hinganud, natuke mõtisklenud, sain aru, et ega tal võibki õigus olla. Meil on siin juba päris suur hulk mujalt tulnuid, kel tänasel päeval ka hääletamisõigus.

Positiivse poole pealt:

Meedias naeruvääristatakse kandidaate, kes jäid nulliringi. Täiesti vale suhtumine! Selliseid tüüpe peaks just austama, sest neil oli väärikust enda poolt mitte hääletada. Minu lugupidamine!


teisipäev, 19. oktoober 2021

Oktoobrikuu inventuur

Korfu mõtted on suisa septembrist ripakile jäänud, aga ega sel teemal olegi pikalt jaurata. Ma teadsin, et nii läheb, aga küllap suveväsimuse välja uhamiseks oli siis seda lebopuhkust vaja. Vaimule selline puhkus muidugi midagi ei anna. Samas, nagu kiuste, vajus sellesse aega ikkagi üks töö ka, nii et parem oligi, et suuremat ringi traavimist ei teinud, sain basseini veeres telefoniekraanil oma tööd nokkida. Seega tuleb tõdeda, et eelmine Korfu-reis meeldis mulle oluliselt rohkem. 



Meie tuba



Mina ja mu sõber Larry


Ajastule omased faktid peab ju ka talletama. Maskid ees kauplustes ja ühistranspordis. Hotellialal vaid söögisaali sisenedes ja toitu tõstes, siis prantsatad oma laua äärde, rebid maski eest, sööd ja köhid ja pritsid tatti kõrvallaua tüüpidega lobisedes. Seejärel tõused ja lähed toitu tooma, paned jälle ontlikult maski ette. Hästi loogiline on tegelikult kogu see komejant. Ah jaa, toitu tõstes vead ühekordse kilekinda ka kätte.



Tulin koju ja võtsin hoopis järgmised lennupiletid ära, et ehk siis on rohkem jaksu seiklemiseks.

Kinos olen käinud mitu korda, aga veidral kombel ei tule mulle peale Bondi midagi meelde... Ma tean teie hulgas vähemalt kahte inimest, kes nüüd lasid pilgu tagasi, et kas nad lugesid õigesti - mina ja Bond?! T. vedas mind seda vaatama, ma vabatahtlikult ei läheks päriselt Bondi vaatama. Ja see kurjam oli ka hullult pikk. Bondi-filmidel on ainult kaks positiivset külge: kaunid paigad ja ilusad autod. Aga mis neist maalilistest vaadetest tolku, kui alati ilmub kuskilt iidse müürijupi tagant musta riietatud ja hambuni relvastatud pahalane välja ja kukub valimatult kõmmutama. Väga sisukas tõesti. Ja eestlaste autopark on võrdlemisi kobe, nii et selle pärast nüüd küll ei pea oma elust kolm tundi raiskama ja pimedas, lärmakas ja haisvas kinos istuma. 

Mõned raamatud olen vahepeal lugenud:

"Kassisilm" Margaret Atwood



Kindel lugemissoovitus!
Väga põhjalik, sügavuti minev, tõetruu ja valus sissevaade ühe naise kujunemisesse. On asju, mis vist ei muutu kunagi, ehk vaid vahendid. Väikeste tüdrukute õelus on üks neist.
Kanada on mulle võõras ja kauge, aga sealsest elust eelmise sajandi keskpaigas oli igati põnev lugeda.


"Vaikne ookean" Kai Aareleid



Esmapilgul lihtne, kohati ehk koguni tavalinegi näiv romaan mähib lugeja enda võrku aegamööda. Esiotsa loed ja mõtled, aga mis siin siis nii väga on üldse? Ent rahulikult kulgev lugu - sageli tuttavais paigus -, argiselt tuttavad tegelased ja olukorrad elus enesest loovad koheselt koduse tunde ja võtavad lugeja omaks. Või vastupidi.
Minu kiitus muidugi ka tegelastele antud normaalsete nimede eest! Kuidas mulle ei meeldi üle võlli tõusiklikkus keeruliselt võõrapäraste või lohisevate nimede näol (jaa-jaa, ma tean, rahvusvaheline läbimurre seisab ju alati just nende nimede taga... kui seda metsa ees ei oleks...).
Mingil hetkel mõtlesin korraks, et end mõõdukalt lahti keriv lugu võttis seebilikud mõõtmed, kuid siis tuli meelde, et ei, elu ongi alati suurem kui kirjandus ja ükski kirjandusteos ei jõua eales elule järele.

Mida ehk enim nautisin, see oli romaani ülesehitus. Ma olen teada-tuntud ajahüpete austaja, ja siin oli neid rohkem kui küll. Naispeategelane Stella lahkab nii mitmelgi põhjusel oma elu: on tänased sündmused, on noorpõlve karmivõitu verstapostid, on tema ema teetähised, õrnalt sekka vanaema omigi. Ärge kartke, segamini ei lähe midagi, aastaarvud on kenasti spikriks juures. Üldine tempo oli samuti imeliselt täpselt paigas, lood on väga lühikesed, väga tuumakad. Napid peatükid annavad väga põhjalikult edasi sündmuse, olustiku, tunded, ei midagi liigset, ja ometi on kõik vajalik öeldud...

See oli Aareleidile omaselt üsna raskemeelne raamat. Aga võib-olla saab kõik see tumemeelsus siiski alguse lugejast endast? Lugeja võtab ju raamatut avades kaasa enda pagasi, ja kasutades kirjaniku poolt antud repliike ja detaile, ehitab lõpuks üles omaenese loo. Minu looga haakis see siinne lugu paraku liigagi hästi.

Aga et ei läheks liialt kiidukõneks kätte, siis kaks pisiriivet oli ka. Üks oli seotud "suunurga tuksumisega", kangesti kippusid need tegelastel tuksuma või tuksatama, nii et tahaks kohe teada, mis teema autoril sellega on :) Ja siis need pappkaaned... ilmselt isiklik kiiks. Sõrmed on niigi "lugemiskahjustustega" ja siis see paks kaas ühes terava kandiga on ikka äärmiselt tülikas ja valus.


"Islandilt. Tulede ja viledega. Facebukoloogilised mõtisklused! Risto Laur



Ristolaurilikud näoraamatu-postitused, mõni vaimukam, teine vähem, aga igatahes aktuaalsed, ausad ja siirad tähelepanekud Islandi ja üleüldse maailma asjadest, sekka meenutusi Eestist ja muusikaelust. Alguses nagu ei saanud hästi vedama, eks selline pidev killurebimine ja hakitud mõtteubinad ole esiotsa harjumatud (aga mis sa neist õhtustest klaasikese kõrval tehtud fb-postitustest ikka tahad, eks ole), aga kui ära harjuda ja see käekiri omaks võtta, siis edenes küll.
Ja ma ikka mõtlen neid raamatuid lugedes, et küll see Island on üks masendav paik (olgu-olgu, muidugi ma utreerin ja kuna kõik sinna minejad nii jõuliselt sellest saarekillust kinni hoiavad ja tagasi ei näi tulevat, siis küllap seal oma võlu on). Ma vist siiski otsin soojemaid, heledamaid ja vähemtuuliseid nurgataguseid.

P.S. Lisapunkt tuli tänu ühele klaveripedagoogile, kellest autor heldimusega kirjutas ja kelle... ah, las see jääda.
P.P.S. Postituste valmimise juures dopingu kasutamine on minupoolne oletus, tõendeid mul pole. Pole otsinud ka. 

"Birma päevad" George Orwell



Mõnusa irooniaga pajatused käputäie valgete lodevast elust eelmise sajandi esimese kolmandiku Birmas. Kes siis kellest on õigupoolest parem? Kas need varavalgest hilisööni prassivad, liiderdavad ja ennasttäis "peened härrad", sekka ka mõni naisterahvas, või küüslaugust läbi imbunud, punnkõhtsed kohalikud pärismaalased? Vastus kaldub enamasti küll ühte serva kaldu olema, ent peategelane Flory siiski üritab teist leeri esindada.
Loomulikult on mängus ka naised, ja kui nii, siis läheb ootuspäraselt ka jamaks.
Ja kuigi sedasi mõjub see kirjeldus üsna hädisena, siis tegelikult oli võrdlemisi võluv lugemine.
 


"Mälestused" Andrus Kivirähk



Lähenesin vist valede ootustega, et selline kolinal kukkumine mulle osaks sai. Kujutasin ette midagi Delermi "Väikeste naudingute" stiilis, no et oleks keeleliselt hõrk ja ehk ka mingi uudne või üllatav vaatenurk neile kõnealustele esemetele, või äkki saab lihtsalt head nalja. Ei olnud kahjuks midagi neist...
Võib-olla et kui veidi lauseid üle rehitseks, siis saaks sellest täiesti arvestatava lasteraamatu, ma mõtlen. Sinnapoole kaldub hetkel kõige rohkem.


Hiiumaale juhtusin ka korra. Kuna on soe sügis, siis ämblikud taidlevad endiselt ringi, seega oli see ränk katsumus. Aga minekuks oli igati põhjust ja me oleme muidugi ääretult tänulikud, et meie tegemisi-toimetamisi on märgatud. Tahtsime küll järgmisel suvel väravad kinni panna, aga eks me siis nüüd vaatame, mis sest asjast saab, kultuurimeka peab ju ikka jätkama ja Hiiumaa maine tahab ka kangesti kujundamist. 





Teatriga jätkates... ühtlasi eelmise teema pikenduseks... häid asju on nii palju, mida tahaks Soonlepa laudas näha. Ma viimasel ajal suisa kardan teatrisse minna, sest jälle jääb mõni lavastus kripeldama. Näiteks Hiiumaalt tagasi sõites veeti meid enne koju jõudmist vaatama Musta Kasti õige vana lavastust "Peks mõisatallis". Taevas, kui hea asi! Ma tahaks seda mitu korda näha. Kahjuks oli järgmise õhtu etendus välja müüdud, mul oli muidu juba kindel plaan teist õhtut järjest vaatama minna. See sobiks Soonleppa oivaliselt. Milline andmine, milline tempo, kui nappide vahenditega ja kui võimsalt mängiti läbi eestlaste ajalugu. Ja füüsiliselt oli see ka paras katsumus näitlejatele. 



Ülejärgmine päev pidin minema vaatama "Balti tragöödiat", aga - ajastule omaselt! - jäi see ära. See muster hakkab nüüd õige sageli korduma, ma vaatan. Kuna mõni mees ei vaata piisavalt tihti kirjakasti, siis sain ma sellest teada hetkel, kui juba riietusin. Valgete sokkide viikimise vahele kukkusin siis teisi väärikaid teatriasutusi läbi kammima, et kuhu veel pääseks. Suure vaevaga pressisime end siis Theatrumi esietendusele. Ionesco "Kuningas sureb" mõjus väga-väga kaasaegselt ja tänapäevaselt. Ma tahaks öelda, et Lembit Peterson tegi võimsa etteaste (tegi ka!), aga tegelikult olid kõik teised ka võrratud. Ja Laura Peterson, keda ma pole vist kunagi midagi koomilist mängimas näinud (võib olla muidugi minu vähese teatris käimise süü), oli nii hea.



Eile õhtul pidin rahulikult kodus olema, aga no jälle, õhtuse tunni kukkudes hakkasime teatrikavasid lappama ja... läks nagu ikka. Mu meelest tahtis T. juba ammu minna Uukkivi vaatama, a g a lavastuses "Vihanemees.com", eile muutis ta kurssi ja avastas, et "Rahvavaenlane" on sama hea. Mul ei olnud eile Ibseni tuju, aga no ikkagi viimane etendus, rohkem võimalusi ei tule. Pluss, kui on viimane etendus, siis ei saa tekkida ka kiusatust seda Soonlepas laudas ette kujutada. 

Mine või teine kordki viimasele etendusele, sealt võib lilledega koju tulla.



Olmelistest muredest...

- Millal lähevad moest need tank- ja roomiksaapad ja õudsed kabjad? Ma ei ole juba jupp aega saanud endale talviseid jalavarje muretseda, sest poed on pilgeni täis neid jubedusi. 

- Miks raamatukogu on nii ülirange ID-kaarti nõudma, kui ma reserveeritud raamatule letti järgi lähen? Aga kui ma valin kontaktivaba laenutuse, siis ma võiksin põhimõtteliselt sisse marssida ja võtta sealt kellele tahes reserveeritud raamatu virna. 

- Miks korralikud restoranid võtavad nt veise- ja lambaliha teiselt poolt maakera, kui meil on siin lähemal samuti väga kvaliteetset liha saada? Nad jauravad muidugi kvaliteedist ja tarnekindlusest, aga see kvaliteet... no ma ei tea. Saime hiljuti ühes äsja avatud kohas nii jubeda antrekoodi, et hirmus kohe. Põhimõtteliselt tuli pool sellest pärast mälumist tagasi taldrikule asetada. Põhjendati, et antrekoot ongi selline sooniline ja see on normaalne. Igaks juhuks mainin, et me ei ole toiduga üldse pirtsakad ja naljalt midagi taldrikule ei jäta. Pärast seda marssisin joonelt ühte tavalisse toidupoodi ja ostsin kõik erinevad antrekoodid, mis leidsin (välja arvatud Hiiumaa oma, selle proovimise jätan tuleviku tarbeks), seal oli kaugemaid ja lähemaid kasvatuskohti. Valmistasin neid täpselt ühtmoodi. Taldrikud olid söömaaja lõppedes tühjad, väljasülitatud klompe ei olnud :)

Hetkel vist muid muresid ei ole.

Nädala tipphetk: 

kui me kahe vahel vedasime koju ühe suure kabaree-teemalise pildi. Tee oli lühike, seega me ei pakkinud seda sisse. Kõik, kes vastu tulid, muigasid kavalalt, mõni tegi koguni silma. Huvitav, mida nad mõtlesid? Äkki peeti meid bordellipidajateks... 

Ma tegelikult loodan ühe pildi veel saada. Veel suurema. 


reede, 1. oktoober 2021

Nädal raamatus

 "Minu Jõhvi"



"Minu Jõhvi" võiks sama hästi kanda pealkirja "Noor mees astub maailma". Autor lükatakse õrnalt, kuid kindlalt mamma hoolitsevast rüpest laia ilma:

"Emal aga on missioon, tema jaoks on vaikimisest küllalt – aeg on poeg kodust välja kupatada! Umbes nii, nagu teevad kevadsuvel hallvaresed, kui oma pojad lihtsalt pesast välja lükkavad."

Lisaks veel umbkeelsena, sest põlise tartlasena on autori suhe vene keelega pehmelt öeldes leige. Ja eks ole ka see "Noored kooli" programmis osalemine ju tundmatus kohas vette hüppamine ja proovilepanek, sest õpetaja elukutse pole tema esimene valik. See näib olevat kaheaastane avantüür, mis võimaldaks pehmemat maandumist teel vanematekodust iseseisvasse täiskasvanuellu.

Jõhvilikud argiseiklused saavad noormehe muidugi kätte. Koolis tuleb rüblikuid paika panna, samas paraadnas elab värvikaid tegelasi, kes trügivad uksest-aknast ja läbi seina tema ellu, on eksootilisi haiglakogemusi jms. Siiski ma usun, et Jõhvi vajab lahti muukimiseks veelgi rohkem aega, küllap tuleks kasuks ka keeleoskus ja kohalikku kaadrisse imbumine. Tundub, et süda on ühel jõhvikal õigel kohal ja isamaalisust ja aatelisust kohati rohkemgi kui ühel keskmisel eestlasel. 



"Medeia ja tema lapsed" Ljudmila Ulitskaja




Vana ja hea Ulitskaja, alati nauding. Palju tegelasi (suur suguvõsa + üks segadust külvav hurmur), hästi välja joonistuvad karakterid, mõnus tekst (hea tõlge siis järelikult ka), lugu ise on samuti olemas. Ulitskaja teksti sisse ma lihtsalt vajun, kogu täiega.
Vana asi ja ilmselt kõigil ammu loetud, aga kui mitte, siis tuld!

"Kõik, mida ma tean armastusest" Dolly Alderton



Lõbus, kerge, kiire ja tore lugemine. Basseini äärde ideaalne, aga muidu ka hea. Põhimõtteliselt lahkab autor omaenese elu plikapõlvest tänaseni, lood elust enesest. Kartsin, et see pubekaiga on ehk ebahuvitav, aga no tegelikult sai seal veel enamgi nalja kui raamatu teises pooles. Rääkimata äratundmisrõõmust (kuigi me vist päris eakaaslased ei ole, aga küllap siis mingid mustrid on sarnased). Taevake, teismeline enam küll olla ei tahaks, liiga palju arutut põdemist, kärsitust, segadust... Praeguses vanuses on ikka rohkem tarkust, selgust, enesekindlust, ja mis seal salata, põnevam on ka.

Selline naiste värk seega, meestele ilmselt ebahuvitav. Kui õrnalt paralleele tõmmata, siis meenub mulle aegu tagasi loetud Caitlin Morani kraam. Mõned korrad leidsin end ka valjusti naermas, aga see võis ka liigsest dopingust olla tingitud.
 


"Pikergune õilmeleht merest" Isabel Allende

Üks neist raamatutest, kus läbi ühe perekonna jutustatakse põhimõtteliselt ära mingi riigi ja/või piirkonna lähiajalugu, antud juhul Hispaania (täpsemalt Kataloonia piirkond) kodusõda, põgenemine ja pagulus Tšiilis. Kui Hispaania lähiminevikuga oleme ehk servapidi veel kursis, siis Tšiili on geograafiliselt piisavalt kaugel, et neist koledustest nii põhjalikult ei teadnud.
Huvitav lugemine, kahtlemata. Miks üks pall hindest maha on läinud? Kui kaks kolmandikku raamatust jooksis lugu hästi, siis viimane ots vajus mu jaoks ära. Autor on kasutanud palju detaile päris ajaloost ja elust, ent lõpus jäi mulje, et oli vaja kõik detailid letti laduda, tegelaste otsad kokku tõmmata, ja lugu ise kõige selle vahel jäi kuidagi hõredaks.

Soovitada julgen, kuid hoiatan, et on palju rusuvat ja rõhuvat, võib tekitada raskemeelsust.