Neljapäev, 24. oktoober 2019

Suunamudijad ja hiidlased

Laekun mina reisilt ja mis ma näen - Hiiumaa on vapustatud ja läbi raputatud. Sest meil käis külas päris elus suunamudija, mõningatel andmetel isegi vist staaride staar. Ma muidugi päris täpselt ei tea, kuidas need pjedestaalikohad Porgandi, Malluka ja Eveliisi vahel jaotuvad (aga seda ma tean küll, et Eveliis on korduvalt Hiiumaal käinud ja sellest ka armsasti kirjutanud), nii et palun väga vabandust, kui nüüd räigelt mööda panin. Aga vapustust ei põhjustanud see ülal viidatud blogipostitus, see vist alles õige värske, vaid hoopis üks varasem, kus Mallukas alles mainis, et üks Hiiumaa puhkemaja on ta külla kutsunud. 

Ja siis läks jamaks.

Käivitus vana tuttav hiidlaste turundusstrateegia. Mis äärmiselt lühidalt ja robustselt väljendudes seisneb selles, et käputäis tarku inimesi koostab paberil tähtsaid strateegiaid ja kavasid, kuidas turisti Hiiumaale meelitada ja hooaega pikendada, aga reaalsus... noh, see on sutike teine. Kui siis mõni turismiasjaline söandab ohjad haarata ja enda turundamisega ise aktiivsemalt tegeleda, siis materdavad nii mõnedki hiidlased sellise musta lamba maatasa. Et oleks ikka pidanud vaatama, keda kutsuda ja millist sihtrühma soovitakse ja kas üldse on vaja sellist nõmedat reklaami saarele (privaatne bassein - mida see saare kohta ütleb!?) jne, jne. Ja viimane, kuid mitte vähem tähtis mõte: kas me ikka tahame siia mingeid turiste ringi kakerdama? 

Oehhh, see on pikk ja emotsionaalne teema lahkamiseks. Sest siis peaks lahkama nii Mallukat kui ka hiidlasi ja üleüldse sedasorti reklaamikanaleid. Ja ega ma hästi jaksa. Aga püüan siis lühidalt teha. Mallukas ei ole tõepoolest kõigi lemmik ja ehk ka mitte kõige kaunima kõnepruugiga, aga tal vist siiski on auditoorium taga. Lisaks kahtlustan ma, et kuskilt on läinud levima eksiarvamus, et tema järgijad on kõik verinoored ja madalalaubalised. Loomulikult hiidlased säherdusi imeloomi oma saarele ei taha. Samas, olles vahel sattunud mõningates sotsiaalmeediakanalites Malluka kommentaariumitesse, peab tunnistama, et seal liigub igasugust rahvast (ja ma julgen arvata, et targemad neist ei võta seal aktiivselt sõna ja neist jääb harva märk maha). Seega kui soovida oma sõna levitada, siis ma ei usu, et see kõige kehvem koht oleks. Lisaks on põnev visata pilk peale kommentaaridele, mille hulgas leidub piisavalt neid, kes väidavad, et pole kunagi või siis on viimati aastaid tagasi käinud korra Hiiumaal. Halloo, kas see pole just see, mida me turismiasjalistena ootame? Püüda neid inimesi, kelle jaoks Hiiumaa on kauge, tundmatu, keeruline, praamid õieti ei käigi ja seal pole mitte midagi jne? Sest neid on. Päriselt. Ma näen seda igal lugejatega kohtumisel, sest mul on kombeks uurida, kes on käinud Hiiumaal ja kes mitte. Olgu veel igaks juhuks lisatud, et neil raamatukogukohtumistel on publiku keskmine vanus julgelt poolesaja kanti.
Hiiumaa on paljudel eestlastelgi alles avastamata!

Loomulikult mulle mõnes mõttes see hiidlaste alalhoidlikkus ja kõva ringkaitse meeldib (see aitabki Hiiumaal ja hiidlastel säilitada oma eripära), kuid ärge tulge siis kurtma, et turiste on vähe ja vaja on ikka rohkem ja rohkem projektiraha huugama panna sooja auru väljutamisele. 

Muidugi võiks nüüd diskuteerida ka siis selle reklaampostituse üle. Eks see vähe ahtake oli, sest Hiiumaa peale nimetet seltskond suurt ei sattunudki (väljaarvatud "kesklinn", see oli nii armas :)), aga küllap see oligi väga üürike saareretk ja suure mudilastekambaga ilmselt komplitseeritud. Teisalt jällegi raamidest välja mõtlemine, sest eks me kõik tea, et võib kablutada mööda tuletorne ja minna Eiffeli-onu juurde ja lonkida tirbil ja imetleda Suuremõisa lossi, aga kui inimesed tahavad isekeskis aega veeta ja lihtsalt kaunis kohas olla, siis... nüüd me teame, et ka see on Hiiumaal võimalik :) Koguni lastega! Lapsed ja Hiiumaa, see on veel eraldi teema.
(Tegelikult on muidugi hea, et Mallukas & Co mööda saart ei tuuritanud, sest  siis nad oleksid avastanud, et...)

Paar juba võrdlemisi vana näidet hiidlaste turundusnippidest:

P.S. Veidi teema teravuse mahendamiseks. Jah, on olemas väga toredaid ja turistisõbralikke hiidlasi, mõned asjaajamised on oluliselt libedamad kui mandril, lihtsalt kuidagi peab vahel neile ikka ja jälle üles kerkivatele kitsaskohtadele siiski tähelepanu pöörama.

P.P.S. Ei tunne isiklikult ei Mallukat ega kõnealuse puhkemaja omanikku (vist, ega ma tegelikult ei teagi, kes see inimene nimeliselt on), seega on see minu hetkeemotsiooni väljendus, mis toetub ka mõningatele turismialastele kogemustele.


Teisipäev, 15. oktoober 2019

Noppeid



Kavatseb vist lumeni õitseda :)

Teele-teele, aeg on Soonlepale lehvitada ja lennukile astuda.


Kolmapäev, 9. oktoober 2019

Mae käis Türil

Pimedate oktoobrikuude parim osa on raamatukogudes käimine, sest need on õhtuti kui soojad ja valgusküllased oaasid kesk pimedat ja ligast sügisõhtut. 

Türile minek ei alanud väga hästi. Esmalt sattus mu trammi mupo raskekahurvägi. See oli esimene kord nende aastate jooksul kusjuures. Lisaks olen ma kaardi jätnud valideerimata üldse vaid mõnel loetud korral, ja eile oli just selline kord. No kuulge, inimesel võib ju väike esinemisnärv sees olla!? Trahviideest hullem oli mõte, et kui mind nüüd trammist maha ja nende bussi lükatakse, siis jään ma maha ju ka Türi bussist. Läks siiski hästi seekord :)

Läbi bussijaamahoone joostes ja teiselpool uksest väljudes blokeeris mu tee Viljandi esimustlasmoor: "Tjudruk, ljas mina jennustama sulle!" Jesver, kas neil on Viljandis tööpõld otsa saanud või?

Aga seevastu oli Türil väga tore, raamatukogutüdrukud niisamuti. Tahaks kohe iga päev seal käima hakata.  Ja ma saan aru, et teise õnnetustest on ikka suur rõõm :) Räägi aga, mis sul reisil kõik nässu on läinud ja kõigil kohe hea tuju :))) Tõsi, aeg oli piiratud ja seekord kõnelesime vaid Istanbulist, Brasiiliast, Singapurist ja Balist. Sai ka publikuga kokku lepitud, et kui see raamat paari lähima aasta jooksul ei ilmu, siis on nemad selles süüdi. 





Ja mõelda vaid, kohtusin raamatukogus ka prouaga, kes möödunud suvel käis Soonlepas "Niskamäe naisi" vaatamas!

Sellise vägeva uue raamatu kirjutamise stardipaketi sain ka kaasa, no ajab näpud sügelema ju!
Seda kotitäit kraami ma üles ei pildistanud, mis mulle veel Jaanika kaasa pani. Mul on nüüd poole talve moosi-, õuna-, mahla- ja petersellivaru olemas :)
Kuigi meil rongi oodates oli hea naerda mingit näitlejat, kes kunagi istus vales suunas minevale rongil ja Tallinna asemel Narva sattus, siis ega õhtul pimedas ja nende kodinatega oleksin ma ise võinud ka Tallinna asemel edukalt Viljandi rongile sattuda, need olid mõlemad praktiliselt korraga ees.
Türil elavad nii-nii armsad inimesed, ma ütlen.

Esmaspäev, 7. oktoober 2019

Keramaja sohipoeg

Keramaja sohipoeg edeneb õige jõudsasti ja mu meelest on tagumine aeg hakata suveplaane tegema. Kadakate vahel päikeseenergial majandav majakene on ideaalne armupesa kahele romantikule. Ümberringi lokkav loodus ja mereni jalutada alla 100 meetri. 

Ja kes kardab Soonleppa tulla, see võib enda koduaeda isikliku majakese tellida. Kasutusotstarbe võimalused on samuti laiad: ei pea olema just majutuseks, vaid ka panipaik, tööriistakuur, laste mängumaja vms. sobib kenasti. Majakese toodetavast elektrist piisab kenasti ühe keskmise kodumajapidamise vajadusteks.






Kolmapäev, 2. oktoober 2019

Reisivimkad

Käes on oktoober, mil raamatukogud tavalisest enam küllakutseid esitavad. Autoritel on jällegi põnev seada sammud kohtadesse, kuhu muidu ehk ei satukski. Mina põikan Eestimaa keskossa Türi raamatukokku ja ei räägi ei Taanimaast ega Hiiumaast seekord, vaid puhun hoopis törtsu reisijuttu. Ja isegi see reisijutt ei tule ühest konkreetsest maast või linnast, vaid räägime mitmest erinevast rännust ja sellest, mis seal toredat või veidi vähem toredat ka juhtunud on :) 


Asja teeb mu jaoks uudseks seegi, et kui muidu kõnelen ikka sellest, mis juba kirjutatud, siis sedapuhku jagan laskmata karu nahka. Ehk et jutte käsikirjast, mis siin vaikselt alles kuju võtab. 
Saab näha, kas sest ka nahka saab :)