Esmaspäev, 23. september 2019

Soonlepa sead lõhnavad head

Metssigadest ja Hiiumaast olen kirjutanud nii:


"Mis ei tähenda, et saarel kartulimaad üldse ei oleks. Keegi ei hakka muidugi nüüd päris kivist aeda ehitama ja lippidest aia käsitsemise on nutikad sead juba ammu selgeks õppinud, kuid enamasti kasutatakse elektrikarjuseid. Alahinnata ei tasu ka mehitatud valve efektiivsust. Alles kümmekonna aasta eest ületasid uudisekünnise vaprad Kõpu kandi naised, kes nädalate kaupa kartulivagude kõrval telgis magasid. Magamisest vist küll suurt midagi välja ei tulnud, sest iga mõne aja tagant tuli esitada hoogne tantsunumber potikaante või plekkämbrisse pandud kividega. Ma kujutan elavalt ette, et kusagil eksootilisel lõunamaal oleksid nad oma tantsunumbriga hõimupäevadel kõige kõrgema tunnustuse pälvinud.
Rahvasuus ringleb ka lihtsamaid lahendusi kui pooleks suveks oma soojast voodist välja kolimine. Lühidalt võib need õpetussõnad kokku võtta nii, et vaja on inimese lõhna. Mõni kasutavat korralikult läbi higistatud riideid, mõni kastvat kaltsud uriinist või roojast läbi, kolmas pruukivat kõige vängemaid vanu lõhnaõlisid (kui selliseid peaks olema kuhugi riiulinurka seisma jäänud). Seejärel paned need kaltsud ümber kartulimaa lehvima, valitud aroomibuketti aeg-ajalt värskendades. Ratsionaalsemalt mõtlevad inimesed jätavad tülika kaltsumajanduse etapi vahelt ära ja käivad lihtsalt ümber kartulimaa hädal."

(katkend raamatust "Minu Hiiumaa")

Kuna meie aiaehitusprojekt ei edene aga nii kiiresti kui sigade gurmeeprojekt, siis proovin ikkagi lõhnateema ära. Ei, ma ei kasta kaltse sinnasamusesse, vaid mõtlesin neile Bossiga läheneda. Lootes, et see neile muidugi liialt meeldima ei hakka. Loodetavasti ei jookse nüüd selle lõhna peale siia ka kõik küla vallalised naised, sest olgem ausad, üsna hullutav aroomibukett heljub kadakate kohal...



Reede, 20. september 2019

Maru on üle käinud


Mu suur sõber ilmaennustaja ventusky ei ole mitte naljaviluks näidanud, et Soonlepas on torm ja maru käsikäes külas käinud. Nii ongi. 

Prügikast ühes prügiga on maha saanud võimsa lennuga. Ega seal kastis söödavat küll suurt olnud, aga igasugused pakendid on nüüdseks lausa läikima limpsitud. Kes iganes seal gurmeetas, tegi seda pikalt ja mõnuga ja ei raatsinud isegi essule kuhugi kaugemale minna. Sõi ja lasi, sõi ja lasi.
/pilti pole muidugi, saate kõigest suvalise õunapildi/

Suur maalritöö
Tääkliiliad, mis suveks õue tõstetud, on samuti end ületanud ja kaugushüpet katsetanud.
Sild loomulikult ei pidanud ka tormidele vastu. Homme-ülehomme läheb nagunii silla väljavõtmiseks, ehk et siis ongi natuke vähem kruvimist, kui nüüd positiivselt mõelda. Karmid naljad, ma tean.

See on veel eelmisel korral tehtud pilt.
Ja siis veel sead, need pole muidugi tormiga seotud. Lihtsalt varajased tänavu.
Ja me just alles saime selle raja täidetud, tasaseks, rohu mahlakalt kasvama (siin kõndides räägime alati, et oleks ometi küülikud, nii ilus rohi, söö või ise :)))


Ja siin on veel keegi. Uus ilmakodanik. Esialgu nimeta. Seega olgem ausad - keramaja sohipoeg.


Kolmapäev, 18. september 2019

Juba kõnnib

Hüppasin täna eksprompt teatrisse. Viimasel hetkel minnes on hea see, et on lootust viimasel hetkel vabanenud bronni kohtadele saada, mis teadupärast on alati magusas reas. Üllatusega olen avastanud, et mul on nüüd muidugi see teatris käimine veidike töiseks kaldunud. Nagunii on mul sada erinevat tingimust, millele etendus vastama peab, aga nüüd on lisandunud veel see Soonlepa-pilk. No et kas see või teine lavastus sobiks meie lauta. Kui suur on trupp ja kui keerulised dekoratsioonid. Ja mis peamine, kas hiidlane seda ka vaatama tuleks :) Selles osas on hästi, et ma tean, mida hiidlane vaadata tahaks. Halvasti jällegi ses osas, et... selliseid lavastusi eriti palju ei tehta :)

Nii ma seal siis istusin ja harutasin mõttes seda lobudikku laudhaaval lahti. Mõtisklesin veidrate naljade üle. Lasin vanni vett. Külmetasin peaosatäitjaga. 
Tjah...

/repliik tagantpoolt, mees naisele: "Krista Kaer on tõlkinud. Ega Krista igasugust jama kah ei hakka ette võtma." 
Kusjuures ma kodus mängukava sirvides mõtlesin ise täpselt sama :)/


Trammilt maha astudes käis tiigil soojendus homseks. Loomulikult ei saanud ma tuppa ära minna, kui sellist privaatetendust pakutakse. Homsetele massidele mõeldes, ei paista seal ilmselt suurt miskit, vähemasti nägin nüüd hästi.




Esmaspäev, 16. september 2019

ODESSA / Одесса

Suvehiidlane peab kuidagi ka sügisel ja mandril eluga hakkama saama ja nii pole imestada, et nüüd siia muud juttu sisse lipsab (ma muidugi kartsin seda ette ka :))
Igatahes üks kindel filmisoovitus minusugustele veidratele kinokülastajatele. Pean silmas neid, kes käivad kinos pigem harva. Kes ei viitsi Hollywoodi tramburaid vaadata. Keda jätab külmaks tapmine ja tagaajamine või mingid üleloomulikud fantaasiailmad. Siin on teile üks valusmagus, kohati jabur, siis jällegi helge, aga natuke ka kurb, hetketi naljakas nostalgiline linateos. 
Tõsi, ma pole kunagi Odessas käinud ja ma pole ka elanud aastal 1970, aga ikkagi oli siin mingi mõnus nostalgia.

Teisipäev, 10. september 2019

Metsikud, nii metsikud...

Viies suvi Hiiumaal. See viies, see on mööndustega muidugi. Eks ma selle päris esimese suve olin ikka rohkem teel kui kohal :) Mu ühest lemmikvaatest - oranži kivikatusega magasiaidale - pole esimesest aastast isegi ühtegi pilti arhiivides. Selle üle võiks pikemalt arutleda, aga pole vist õige koht ja aeg. 

Igatahes jääb magasiaida ette üks paras võpsik. Kuna see on võõras krunt, siis pole meil selle võpsikuga ka midagi ette võtta. Kasvab teine kusjuures päris jõudsasti kui nüüd mõelda... kuigi piltidelt see välja ei paistagi, eks need on liiga erinevatel aegadel ja eri nurga alt tehtud. 



Siin, ma mäletan, püüdsin lähemalt piiluda truid koduvalvureid - sõklaid. Tänavu nad enam katusele ei tulnudki.


Köögiaknast, keerutan parajasti singi-juusturulle Mari kontserdiks :)


Tänavu oli aga seni nimetust võpsikust omamoodi tolkugi, sest see suisa sinetas metsikutest ploomidest. Saatsin pikemad meie hulgast võssa ragistama ja ise asusin öisele moosikeetmisele. 



Need poolmetsikud on ka maitselt kuidagi... mõnusalt särtsakad. Iseloomuga. Keerutasin üks päev neid ka kodujuustukoogi sisse, kui oli vaja naabrimeest õnnitlema minna. 

Kuidas need ploomid nii metsikuks üldse muutusid? Eks kord oli neidki kõvasti vähem ja nad kasvasid kellegi koduaias, olid hooldatud ja hoolitsetud. Tegelikult satub igal suvel me õuele elusügises inimesi, kes tulevad magasiaita ja viinakööki vaatama. Nende hulgas on neid, kes mäletavad aega, mil selles samas magasiaida majas olnud koguni n-ö korterid, või vähemasti elas seal vist mitu erinevat leibkonda. Kuidas see kõik välja võis näha, pole mul õrna aimugi. Praegu seda varet vaadates on raske mingit realistlikku pilti oma peas kokku panna. Ent küllap need ploomid ikka tollest ajast oma elu siin elavad. Vahepeal on küll võsa mitu korda maha võetud, aga nad on visad, ajavad end uuesti üles.

Esmaspäev, 9. september 2019

Päeva nael

Hiiumaa prügimajandusest kirjutamine võttis mul sedavõrd kaua aega, et vahepeal jõudis juba toimuda uus hange. Üsna äsja selgus, et hanke võitis... üllatus-üllatus, praegune vedaja.

No pole viga, nagunii on hooaeg maas ja probleemi hetkel enam pole.  Eks me siis uue hooaja tulles saame jälle silmi pööritada ja imestada, et kust need jamad nii ootamatult välja kargasid. Aga äkki ma eksin ja kõik need ilusad lubadused saavadki täidetud? Ongi autosid rohkem. Ja juhte. Lisaveod on võimalikud. Teenindus viisakas ja puha. Ja Hiiumaa päästetakse prügiuputusest.

Saame näha, ootan juba suve.

Laupäev, 7. september 2019

Uued trendid

Laekusin äsja Pärnust spaatuurilt ja seal meenus mulle veel üks märksõna, mis lõppenud hooaega meenutama jääb - koerad. Ma ei olegi seni spaades väga koeri kohanud ausalt öeldes. Nojah, spaahotell on ju tehniliselt võttes siiski hotell ja kui hotellis peatuvad lemmikloomadega reisijad, siis miks ei peaks nad ka spaahotellis peatuma, eks ole. 
Koer oli hirmus nunnu jah, lumi-lumivalge nagu valgendajaga üle lastud, aga rihma otsas siiski parajalt rahutu. Esmalt tiirles vastuvõtus ümber minu ja teine kord tabas mind ootamatult liftist väljudes. Sellises situatsioonis jälgid ju enda silmade kõrgusel teisi lifti sisenejaid ja püüad korraldada sujuvat väljumist, aga pole valmis selleks, et keegi su põlvekõrgusel jalust maha niidab. See oli siiski väiksem mure, märksa tüütum oli haukumine (ei väida, et see oli sama koer), mis kostus ventilatsioonisüsteemi kaudu. Saan aru, et see on hotellide uus mure tänapäeval. Seinad ja uksed tehakse juba vägagi helikindlad, ei kuule eriti koridoris liikujaidki, ent ventika kaudu kostab kuskilt suvalisest toast kõike. Mäletan, et üks sügis Hedonis kostis tuppa mingi sommide seltskonna jauramine. Ventika kaudu tekib veel lisaks omamoodi õõvastav hauatagune heliefekt :) Seekord siis koer.

Aga mitte Pärnus spaatavatest koertest ei pidanud ma kõnelema (huvitav, mitu aastat läheb, kui koeri hakatakse ka veekeskusesse lubama?). Koertega puhkajate arv on drastiliselt kasvanud ka selle mõne aastaga, mis meie väikestviisi puhkemaja oleme pidanud. Õnneks on võrdeliselt kasvanud ka lemmikloomaga tulekust etteteatajate protsent, kuigi kui ma loen või telefonis kuulen väljendit "hästikasvatatud sõber", tõusevad mul ihukarvad juba püsti :) Nii mõnigi neist "sõpradest" läheb maal püstipööraseks ja kihutab ringi nagu oleks laksu all. Mõni läheb hulluks häälte peale, mis looduses on ja tunneb vastupandamatut soovi iga linnu peale ennastunustavalt haukuda. Mõnele tundub aga, et iga juurika ja mätta all on peidus terve armee vaenlasi, kellele jahti pidada ja mulda ja kive lendab tundide kaupa. Rääkimata sellest, et suvel on keramajas palav ja välisuks kogu aeg lahti. Sellest lahtisest uksest pole jätnud veel ükski koer sisse tuiskamata. Võib vaid ette kujutada mu ehmatust, kui seisan pliidi ääres, seljaga ukse poole, praen rahulikult liha, ja siis lendab kui kuulist lastud sisse mõni suur volask. Eriti armas, kui ta on just rannast ja ujumast tulnud, siis pererahva juurest putku pannud ja siis toas end kuivaks raputab. 
Omaette teema on veel skulptuursed julgad ja voodipesult koerakarvade kättesaamine. Palved looma voodisse mitte võtta kõlavad sageli kurtidele kõrvadele. 

Kõik see eelnev on muidugi aimatav ja teada. Tänavu tekkis aga uus trend - koeraga teatrisse. Ma ei tea, kuidas koeraomanikel see info levib, aga tunne oli küll nagu oleks keegi kuskil salamisi omavahel kokku leppinud, et 2019. aastal hakkame lemmikutega teatris ka käima. Üks kindel kontingent on küpsemasse ikka jõudvad endised beibed, kel kaenlas pisikesed pudeliharjad. Üks väitis koguni, et tema käib koeraga Estoniaski, miks siis mitte ka Soonlepas. Mõni väheke suurem isend õnnestus siiski etenduse ajaks õue suruda. Tõsi, sellisel puhul on alati oht, et kui pikem haugatuste müriaad tulema juhtub, mis siis teha.
Eriline tase oli aga meesinimene, kes jättis küll viksilt koera (käivitatud!) autosse, kuid otsustas poole etenduse pealt saalist "korraks ära käia". Olgu mainitud, et etendus oli ühes vaatuses ja tegemist polnud helge-valge koomuskiga (kuigi ka sellise etenduse puhul häirib liikumine publikus ja välisuksega majandamine näitlejate tööd). Üks asi on ühekordne liikumine, aga edasi-tagasi jalutamine on veel kuidagi eriti... lugupidamatu. 
Jah, moodsad ajad... lapsi näeb üha harvem, lemmikloomi aina sagedamini... 

/pilti pole, siinkohal võib lugeja ise ette kujutada üht vabalt valitud tõust toredat neljajalgset sõpra/

Pärnust ka paari sõnaga. Täiesti plaaniväline minipuhkus sattus ideaalsesse aega - 1. septembril sinna jõudes oli väljas suur suvi, aga linn täitsa tühi. See oli nagu unenägu :) Ja see "unenägu" mõjus mulle sedavõrd, et ma kahel päeval kablutasin maha üle 20 000 sammu (kolmandal ja neljandal päeval enam nii palju ei õnnestunud, sest lasin hoogsalt lisanduvaid aastaid endalt maha kloppida). Oluline osa neist sammudest suisa piki randa vees ja liival kõndides, linnapiir kaugele seljataha jäämas. Nii et nüüd olen tuttav ka kõigi Pärnu rannalehmadega. Kõndimine kusjuures jäi nii sisse, et eile kõndisin Nõmmelt Kadriorgugi. Seda viimast ma päris iga päev ei kavatse tegema hakata.

Eriliselt jäid meelde Pärnu söögikohtade menüüd, mis olid kõik väga sarnased, hetkel näikse seal olevat burrata- ja kohakalavaimustus. Ma tegelikult kiidan, et ei püüta mingeid udupeeneid ja viguritega toidunimetusi välja mõelda, aga kui lühikese aja  jooksul väisata paljusid kohti, siis korraks tekib veider tunne küll, kui loed menüüst jälle: veis, part, siga, koha, burrata-salat jne. 


Pärnu muulil käisin küll vist esimest korda. Muuli algus on kenasti hiljuti korda tehtud.

Pärnu rannalehmad olid meite vastu sõbralikud, mitte nagu need Kassari hobesed, kes vabal ajal turistidega maiustavad.

Supelsaksad on endiselt mõnusalt värvilised, toekamate toitude hinna-kvaliteedi suhe oleks nagu paigast ära, aga noh, kuurordi värk.

Villa Wessetis einestasin esimest korda, üllatas meeldivalt.

Estonia Resort Hotel&Spa nimetab seda hommikusöögiks ja kes olen mina, et vastu vaielda :) P.S. Tahket toitu oli ka, ärge muretsega :)

Lähed Pärnusse, aga toaseinalt vaatab vastu Hiiumaa :)
P.S. Pärnu maksimumpunktid lähevad lillelise peakattega jalgrattal prouale, kes Raeküla suunal kulgeval terviserajal kõigile "kaunist päeva!" hõikus. Ei tea, kas ta on linna palgal või isehakand, aga tore ikkagi :)