Hiiumaa oma pisike lavendlipõlluke. Küllap saab lähiaastatel olema palju pildistatud. Kui liigud Kärdla-Käina lõigul, siis märkamata see kohe kindlasti ei jää.
Mina sattusin sinna natuke halval ajal, sest mõned päevad varem oli suurem korje tehtud ja seega sai pilt veidi kahvatu. Aga eks loodus keerab peagi lillat juurde sinna :)
Külaliste arv kasvab aasta-aastalt. Keramaja on tänaseks olnud juba 10 aastat püsti. Naermise ja kasvuhooneks nimetamise aeg on ümber saanud juba mõned ajad tagasi. Hooajaväliselt toovad mitmesugused asutused-organisatsioonid siia oma külalisi ja delegatsioone, suvel tulevad niisama uitajad ja muud huvigrupid. Vahel annavad ette teada, mõnikord siiski mitte. Loomulikult eelistame meie neid, kes ette hoiatavad ja kasvõi moepärast luba küsivad :) Toonitan, me siiski elame ise ka sellel krundil ja selles majas ja kui mina ei tule sinu koduõuele omavoliliselt trampima ja uudistama, siis...
Küll oleks põnev teada, k u i palju siit tegelikult rahvast on läbi käinud. Aga statistikat ei ole...
(Gymnadenia conopsea)
Ja millised rahvapärased nimed: eesusepöial, kirikhein, nallernaat, taevataadikäekaats, tondikäpp!
Need käpalised on ühed vähestest, kes suudavad mind panna mätaste vahel roomama ja ämblikumüriaadides kükitama :) No on ju ikka vaja tuvastada, millega täpsemalt tegemist, pildistada, mõnikord nuusutada.
Ilmselt tegemist siis hariliku käoraamatuga, väidetavalt üks meie tavalisemaid käpalisi, looduslik orhidee. Lääne- ja Põhja-Eesti liigirikastel niitudel ja puisniitudel on ta kohati päris sage. See aga ei tähenda, et tavaline oleks tema välimus. Tal on kaunis, enam kui kümne sentimeetri pikkune, lillakaspunane või roosakas tihe õisik. Mõnikord moodustab õisik isegi üle kolmandiku käoraamatu pikast varrest. Ja varre pikkus võib tal olla üle poole meetri. Seega on käoraamat väga ilus lill.
Kuid peale ilusa välimuse on tal ka väga tugev lõhn. Öeldakse, et tal on nelgilõhn. Ilusad suured lõhnavad õisikud meeldivad paljudele inimestele. Kõik ei ole aga sugugi loodusesõbrad ja võivad nii korjata suure hulga käoraamatu õisikuid. Seepärast on ka harilik käoraamat võetud looduskaitse alla nagu ka kõik teised meie orhideed. Õite välimus ja lõhn ei ole ju inimeste meelitamiseks, seepärast ei tohigi meie neid korjata. Taim vajab hoopis putukaid. Putukad peavad kandma õietolmu käoraamatu ühtedelt õitelt teistesse. Olgu abilisteks siis mesilased või liblikad, igal juhul saavad nad töö eest tasuks ka magusat mesinestet. Sellised on looduse seadused: kui midagi tahad, pead ka ise midagi pakkuma.
Käoraamatu eksimatuks määramiseks peab peale tema õite värvi teadma veel mõningaid tunnuseid. Esiteks tuleb vaadata, kas tema väikestel õitel on pikk niitjas kannus. Teiseks tuleb vaadata, kas taime õied moodustavad lühikese püramiidikujulise õisiku või pika ja rulja. Esimesel juhul võib tegu olla püramiidja koerakäpaga, teisel juhul aga käoraamatuga. Seega polegi tema määramine kuigi raske. Meil kasvab aga kaks käoraamatut, peale hariliku käoraamatu veel lõhnav käoraamat. Viimane on meil väga haruldane liik. Harilikust käoraamatust erineb ta kuni 1,5 cm jämeduse õisiku, õie lühema kannuse ja vanilli lõhna poolest.
Meil neid siin palju pole, vaid ühes kohas ja sealgi mõni üksik varreke. Ja kuna nende kaunisaeg jääb kogu muu õitemöllu aega, siis mõnikord jäävad üldse suurema tähelepanuta.
Mõnikord mõtlevad suure maa inimesed, et mis need saareasukad nii kangesti kisuvad kiunu üles iga asjaga, kõigil on ju raske. Täna ilmus Ärilehes väga hea lugu Hiiumaa ühe ägedama ja tegusama naisega - lugege ise!
Kaja Antons on see inimene, kellest me kodus isekeskis nii mõnelgi õhtul räägime. Et kuidas ta suudab, kuidas jõuab, mis teda käivitab? Ta käitub väga... ebahiidlaslikult, kui aus olla. Ei´d kuuleb tema suust harva ja kõigi raskuste kiuste leiab ta võimaluse aidata ja kaasa lüüa.
Hetkel puudutab Coop Hiiumaa meid kõige enam just meie õuel toimuvate etendustega seoses. Juba eelmisel suvel aitasid nad etenduseaegse puhvetiga ja suur rõõm on teada, et see jätkub tänavugi. Kaja tuiskab vajadusel ka ise kolleegidega Kärdlast kohale, et vaadata üle koht ja pidada plaani ja kui napib töökäsi, siis hüppab ka ise letti (ma muidugi ei tea, äkki on teistegi piirkondade tarbijate ühistute esinaised-esimehed nii atsakad).
Suur rõõm, et tema tegemisi on märgatud ja tunnustatud!
Minu pildimassin on Kaja Antonsi kinni püüdnud minu teisel Hiiumaa suvel, kui ta kohvikutepäeval vuras saiarattaga ringi.
Laulupeonädalal panime kõik tarede uksed kinni ja põrutasime samuti mandrile. Mina muidugi ei tantsinud ega laulnud, aga no eks ole ergutustüdrukuid ka ju tarvis :) Rongkäigupäeval istusin teleri ees ja kui vajalik rühm marssis Viru peatuses kaamerate eest läbi, siis oli minulgi aeg end tänavanurgale sättida.
Esimesena tulid hiidlased.
Hiljem passisin samamoodi ära Viljandimaa ja päris lõpupoole läksin veel Tallinnat ja enda teist poolt tervitama.
Kõik see kokku oli väga kena, pole midagi öelda.
Koledamaks läks lugu aga pühabal, kui oli vaja kindlasti viimasele praamile jõuda. Planeeritud peo lõpp kell 21 oli loomulikult algusest saadik kahtlane. Nüüd oli küsimus, et k u i pikalt see lõpp venima läheb. Elu õiekese olin juba poole peo ajal kätte saanud, seega teda ei pidanud enam otsima, aga kuidas saada kätte mees, kes ei saa laulukaare alt kuidagi varem tulema? Ahastasime kahekesi kodus teleri ees iga lisaloo ja pika aplausi peale. Ühe käega justkui pakkisime asju saarele minekuks, teise käega siiski hoidsime tagasi.
Kui pidu lõppes, oli selge, et sealt massi seest nii ruttu kui vaja ta koju ei pääse. Piidlesime nukralt oma peaaegu pakitud kotte-kompse ja juba võtsime sõiduriided seljast. Veidi pärast kl 22 paistis Kadrioru pargi põõsaste vahelt pikisilmi oodatud sõidukaaslane. Samas oli see ajaliselt see punkt, mis oleks kodunt väljumiseks olnud viimne piir. Tavaoludes, pean silmas, ilma ummikuteta Tallinnas. Lisaks olid temal veel muidugi asjad pakkimata.
Järsku turgatas pähe, et praamid.ee FB lehel vedaja rõõmsalt kuulutas, kuidas ta kõik saarlased ja hiidlased kavatseb laulupeolt ikka öösel koju vedada. Mis saarlastel viga, nende läks viimane praam veel vist suisa 1:40, hiidlastel aga 00:00. Aga mis saab neist bussitäitest hiidlastest, tekkis mul õigustatud küsimus? Jooksupealt sai siis uuritud, et mis plaan hiidlastel on. Läbi mitme suu jõudsime välja kuldaväärt infoni, et praam ehk siiski bussid ära ootab. Järgmiseks tuli tuvastada, et mitu bussi ja millal Tallinnast lahkuvad. Kuniks me vajalike inimeste kontaktideni jõudsime, oli kaks bussi juba rõõmsalt teel, kolmas ehk viimane aga vist lahkumata.
Hurraa ja asjad autosse! Kuna hiidlased ööbisid Pae gümnaasiumis, mis Kadriorust just liiga kaugel ole, oli meil lootust...
... kuni keerasime Weizenbergi ja nägime, et mitte üks auto ei liigu. Mõnesajameetrist lõiku läbisime 25 minutit. T1 kaubanduskeskuse juurde jõudes laekus ka info, et viimane buss on mõne aja eest välja sõitnud. Teada oli bussifirma ja värv. Kõik. Reg.nr-t me ei teadnud, seega asusime Järvevana teel otsima bussi. Mitte ühtegi ei näinud. Läbi Nõmme kihutades tundus kaugel ees üks suurem sõiduk olevat, aga ega öösel kl 23 paiku just eriti hästi silm värve erista.
Linnast välja jõudes püüdsimegi kinni ühe jõudsalt edeneva bussi, mis vastas neile vähestele tundemärkidele, mis meile antud oli. Endiselt oli muidugi oht, et see pole siiski s e e buss, aga ega meil paremat plaani ka ei olnud. Vahepeal selgus ka, et praam ootab vaid busside järel, meid praam kai ääres eraldi ootama ei jää.
Igaks juhuks sõitsime veidi kiiremini kui tohib, sest tahtsime veenduda, et veel mõnda sellist bussi teel ei vura. Ei näinud küll ühtegi.
Kui praami ametlik väljumisaeg käes, asusin autos MarineTrafficut lappama. Veendumaks, et tõepoolest Rohukülas praam seisab ja EI liigu kai äärest ka kella kukkudes.
Kõik tundus sobivat...
... kuni üks vastutulev auto hakkas sini-punaselt plinkima. Meie näoilmeid sel hetkel, kui ootasime politseiniku juhiakna taha ilmumist, ei ole võimalik kirjeldada. Seda, et kiirust ületasime, me muidugi teadsime. Et me kõvasti ületasime, ka seda teadsime. Ent kõigest kõige hullem oli mõte, et kui nüüd politseinik hakkab pabereid vormistama, siis ilmselgelt kihutab meie seisvast suksust mööda see üks ja ainumas hiidlaste buss, mis oli meie lootus jõuda öösel koju kotile ja järgmisel päeval saabuv majutus õigel ajal vastu võtta.
Trahvi me ei saanud, isegi hoiatust mitte ja kuniks me oma sohvri tagasi autosse saime, ei olnud nagu ka ühtegi bussi meist möödunud. Nii et lootus püsis endiselt.
Praamile me igatahes saime ja meie maha istudes pudenes saali ka viimase bussi rahvas. Pooletunnise hilinemisega läks praam Hiiumaa poole teele. Juhhei! Öösel kell 1 võtsid erinevad hiidlaste koorid laulupeo repertuaari uuesti ette ja üks õige omamoodi minilaulupidu sai praamil maha peetud. Kell 2 olime väsinud, kui õnnelikult kodus.
1.-6. augustil kell 19 on Soonlepa laut-kontsertsaalis taas Theatrumi "MUNA".
Autor Andri Luup
Lavastaja Andri Luup
Kunstnik Kaarel Eelma
Helikujundaja Tõnis Leemets
Valguskunstnik Helvin Kaljula
Produtsent Ere Naat
Osades: Jan Uuspõld, Maria Peterson, Kärt Tammjärv, Risto Vaidla (NUKU), Helvin Kaljula, Elisabeth Peterson
Etendus kestab 1 tund ja 45 minutit ilma vaheajata.
Ühel väikesel saarel on maja, kus elavad tuntud helilooja Miikael, tema abikaasa Iida ja tütar Uuma. Heliloojal on tulemas sünnipäev, kui täiesti ootamatult kaotab ta kõnevõime. Miikael ei suuda enam sõnagi öelda ja ta ei teagi, mida öelda ja kellele. Tundub, et tal on juhtunud midagi tõsist ja ta ei suuda seda sõnastada. Peo eelõhtul tuleb mandrilt sünnipäevale ka vanem tütar Kiira koos kusagilt leitud peigmees Marioga, keda ta soovib tutvustada. Aga isa ei räägi midagi ja kui inimene ei räägi, pole kindel, kas ta kuuleb. Tema naine Iida on suures segaduses, sest ta soovib, et kõik läheks hästi, aga sünnipäev kisub vägisi kiiva. Tumma meest turgutatakse pigem sõnade kui tegudega ja peitu pugenud armastust otsitakse tikutulega taga; ühel inimesel ilmutab see hääbumise märke, teisel tahab sisemine kevad tärgata, aga armastusest lõplikult aru saada on keeruline. Pinget ei leevenda ka Miikaeli vaimukas poolvend Silver, kelle pidevad loomanaljad olukorda palju lahedamaks ei tee. On munadepühade aeg. Muna sümboliseerib midagi, mis on väliselt korras, aga mis sealt välja koorub, see alles selgub.
