Vanalinn, laiemalt kesklinn, on nagu küla. Tõsi, siin liigub keskmisest enam võhivõõrast, siia korraks sattuvat turisti, kuid nende võhivõõraste kõrval on kogu aeg käputäis nägusid, keda kohtad sageli (ja ma olen niigi pool ajast ära saare otsas). Viimased aasta-poolteist olen ajanud ühe mehe jälgi. See on linna üks stiilsemaid mehi, ent see tema stiilitunnetus ei ole kinni pelgalt ülikonna hinnaklassis või ajaga sammu pidamises. Selle mehe puhul on kõik viimse millimeetrini paigas ja omavahel kokku sobiv. Temas on stiili, aga ka mõnusat boheemlikkust, vana aja hõngu, aga ka aegade ülest glamuuri. Ta on gasellilikult nõtke, äärmiselt huvitavate näojoontega ja ebaharilikult koheva patsiga, aastatelt pigem 60.-70. eluaastaid käiv, kohvikukultuurist pidav. Ja kingad! Ma ei suuda neid kirjeldada, ei üritagi. Igatahes olen teda abikaasale kirjeldanud, tulemusteta. Meie ainus järeldus - balletikas. Korra olen seda meest kohanud teleekraanil nimetu taustana, ent kõik mobiilirakendused jäid isiku tuvastamisega hätta.
Nüüd, tänu loetud raamatule, jõudsin ajakirjani Pulss, millega Peets askeldab, ja ennäe! Seesama mees, keda olen end haigeks otsinud, lendas mulle ekraanil vastu. Ei ole balletikas ja paraku... pole ka eestlane.
Aga raamatust. Ambitsioonikas, püüab haarata paljutki korraga ja seetõttu ehk kohati fookus kaob. Natuke elulooraamat, natuke tehtule tagasi vaatamist, palju mõtteid ilmaelust üldisemalt. Ja kuigi keegi oleks võinud ju juga suunata (ka mõtte- ja sõnakorduseid välja rookida, aga seda on tänasel päeval juba palju tahta, ma tean), siis pole viga, tegelikult lugeda oli siiski huvitav ja hoidis külges küll :)
Mingite tunnuste alusel tahaksin seda raamatut kõrvutada kahe teise mehe raamatuga. Ja ma ei räägi ainult kaanevärvi tonaalsusest või teatavast edevuse laadast, vaid mingist seletamatust... ma ei teagi millest. Neist kolmest mehest kaks on muidugi elu näinud ja tegusid teinud, seepärast on ka põhjust lugeda. Kolmas mees on niisama jutupaunik ja tema raamatut lohistasin lõpuni ikka hirmus vaevaliselt.
Vormsi Enn ja Mihkel Raud?
VastaKustutaMitte päris :) Kuigi väga head pakkumised.
KustutaSeda esimest härrasmeest võib tihti kohata Viru keskuses. Juba aastaid! Arvan, et lõuna-eurooplane. Hispaanlane vbl?
VastaKustutaTäpselt! Ma ka kõige sagedamini näen teda seal :) Aga natuke ka mujal. Kusjuures kümnesse - just nimelt hispaanlane ta ongi. Juba 22 aastat Eestis.
KustutaPeets on kohe raamatu alguses öelnud, et ta pole kirjanik ega trügigi sellel pühale poodiumile. Ka võtab ta omaks, et ei järgi mingeid vormikujunduslikke kaanoneid ega žanritunnuseid vaid mõtiskleb oma mälupiltidele toetudes. Loen pidavalt tema Facebook postitusi ja hindan ta otsekohest ning omapärast sõnaososavust. Kohati tundub, et keegi teine kirjutab tema eest. Eks seegi on ju võimalik. Mine tea.
VastaKustutaRaudselt kirjutab ise!
KustutaSattusin Sinu (ma ei teieta, et mitte olla ametlik) arvamuse peale tänu ühele leheneegrile, kes ilmselt ka sinna anonüümse kommentaari lisas. Ta pole kultuuritoimetusest, tavaline tegija, kes vorbib lugusid lihtsameelsetele lugejatele.
VastaKustutaEsiotsa, kui ta helistas, olin segaduses. Tunnen ainult kolme suvehiidlast. Üks on mu kunagine muusikaõpingute kaaslane, väga kuulus helilooja täna ja teine on tõsine kirjanik, kelle puhul ei pidanud ma tõepäraseks, et ta minu raamatut üldse loeks. Kolmas on üks välismaalasest rikkur, samuti minu hea sõber, kes on sinna värskelt ühe külalislahkuse keskuse püstitanud.
Olen tegelikult ammu oodanud mingit arvamust oma raamatu kohta. Ootan kohe kannatamatult, et sukelduda žanrisse, mida on üsna vähe viljeldud. Arvamuse kohta arvamuse kirjutamiseks olen juba pliiatsid ära teritanud ja otsapidi mürgi sisse kastnud.
Aga Sinu arvustus oli sümpaatne. Kuigi mu anonüümne sõber lisas sinna oma täpsustuse, siis olen ikkagi tänulik üldises joones positiivse arvamuse eest. Aga arvates teadvat, kes on need kaks, keda seal veel mainisid, pean pisut enda tagasihoidlikkust kõrvale lükates ütlema, et viimane lõik - kuigi usus, et terava arusaamisega inimesed said ikka sellest aru - , ei täida seda eesmärki. Liiga krüptiline ja segane.
Ahjaa... , ja siis see lause: „Ja kuigi keegi oleks võinud ju juga suunata (ka mõtte- ja sõnakorduseid välja rookida, aga seda on tänasel päeval juba palju tahta, ma tean), siis pole viga, tegelikult lugeda oli siiski huvitav ja hoidis külges küll :)“
„Ma tean“ (sic!) , see on küll julge enese ülessepoole positsioneerimine. Aga olen alati nõus otsese ja arvajale ainuomase arvamusega, aga hea ja kogenud lugeja-arvaja ei tohiks endale lubada lati alt läbi pugemist. Eks Sa ise, kui nüüd korraks nõtkelt mõtled, saad aru, et loominguline juga on teiste poolt juhitamatu. Komasid ja muid kirjavahemärke laduda on teretulnud. Aga autori üheks tugevaks küljeks ja isikupäraks ongi (ja peab olema) oma väljendusstiilist kinni pidamine. Muide, võta korraks Hemingway ingliskeelne „Pidu sinus eneses“ (A Moveable Feast) ette ja loe kokku, kui palju on seal kordusi. Eestikeelsest tõlkest seda ei leia.
Igaljuhul kiidan arvutuse eest ning tänan huvi eest. Jään nüüdsest Sinu blogi lugejaks.
Ja veel, see ei ole elulooraamat ega ka midagi-siit-ja-sealt. Loe veelkord üle ja Sa saad aru.
Sõbralikult ja lugupidavalt,
Andres Peets
Aitäh sisuka tagasiside eest!
KustutaMa tean, kuis autorid ihkavad vastukaja oma raamatule ja tõepoolest võinuksin pikemalt selgitada oma mõtteid. Samas rõhutan ka, et siia (ja ka teistesse lugemismuljete keskkondadesse) märkmete lisamine ei olegi kuskilt otsast arvustuse kirjutamisega võrreldav, seega eks nii mõnigi avaldus jääbki pikemalt selgitamata. Mu peamine eesmärk, et raamatuid leitaks ja loetaks - et sõna leviks!
Minu nurin sõna- ja mõttekorduste aadressil, kuidas seda nüüd selgitada... Kui see on stiilivõttena, siis on see absoluutselt tervitatav. Viimaste lugemiste hulgast meenub kohe näiteks nobelist Jon Fosse (täpsemalt tema "Septoloogia"), tõsi, seal lisandub veel rütmiline kordus. Sinu raamatu puhul olid kordused teist masti. Mul ei ole raamat hetkel kahjuks käepärast (ja ega ma tahagi liigsesse tekstianalüüsi laskuda, see ei ole minu ampluaa), ent nii mõnelgi korral juhtus, et lugejale esitati mingi infokild teistkordselt, kuid sõnastus oli selline nagu oleks see esmakordne. Võib muidugi olla, et aeglasele lugejale nii sobibki, lihtsalt järjest lugedes (ja ma ju ütlesin, hoidis külges küll, poolteise õhtuga loetud, niisamuti abikaasal) hakkab häirima.
Usun, et küllap need põhjalikumad arvustused ka tulevad, ilmselt leheneegritel (kasutades Sulle meelepärast väljendit) võtab lugemine kauem aega.
Elagu kirjutamis- ja lugemisrõõm!
Heade soovidega
Reelika, kes vahel on Mae
PS. Tänan soovituse eest raamat uuesti läbi lugeda :) Seda ma lubada ei julge, ent kindlasti julgen lubada, et kui raamatule tuleb järg, siis loen.
Ernest Hemingway often repeats words, phrases, and even sentence structures in his books to create emphasis, accumulate meaning, establish rhythm, and develop a mood, making his prose both poetic and effective. This technique, which can involve both repeated words (motifs) and variations on phrases (anaphora), is a deliberate stylistic choice to deepen the reader's connection to the story and its underlying themes.
VastaKustuta