Ajalooline romaan viib meid 400 aastat tagasi, väljamõeldud Rücksee mõisa ümbrusesse, sekka ka Põltsamaad, Paidet, Tartut (ehk siis Oberpahlen, Wittenstein, Dorpat). Taustal käimas rootslaste ja poolakate omavaheline madistamine Eesti- ja Liivimaa alade pärast, mis tipneb Dorpati vallutamisega rootslaste poolt. Kohtab erinevaid isandaid, erinevaid keeli, kombeid...
Kogu selle segaduse keskel peavad aga ka lihtsad inimesed oma elu elatud saama. Peategelaseks on pärisorjast üleloomulike võimetega sookratt Krett. Läbivaks teemaks raamatus ongi lähem pilguheit noore naise argipäeva. Töö ja eluspüsimine ajal, mil valmis tuli olla halvimaks nii valitsejate kui üldse igasuguste meeste poolt (hm, nüüd võib nii mõnigi torgata, et löö mõni suvaline tänane ajaleht lahti ja...). Raske oli olla naine, veel raskem noor naine, rääkimata ilusast näolapist ja kenast lauluhäälest. Asja ei teinud lihtsamaks erilised võimed ja nõiaks tembeldamine.
Lehekülgedelt aimdub autori suurt taustatööd. Kuigi eessõnas on kenasti lahti seletatud, millised tegelased, kohad ja sündmused/nähtused on autori fantaasialend, siis ikkagi väga palju on ka autentset materjali. Või sellele ligilähedast, sest palju sa ikka saad olla kindel asjades, mis leidsid aset 1625. aastal. Olmeliste detailide, mõisa- ja lihtrahva omavaheliste suhete, ravitsemise jms saab ühte koma teist teada.
Ja jälle olen unustanud peamise - armastust on ikka ka, ja mitte vähe. Särtsuma ja paukuma hakkab omavahel Kretil ja sõjamees Hendrick von Tisenhusenil. Ikka tõusude ja mõõnadega, nagu see käib.
Ütleme nii, et selline kergelt "Viimse reliikvia" vaibiga lugu, aga kui viimane kinolinal on võrdlemisi puhas, nunnu ja kõik võimalik paha hoitakse maksimaalselt sordiini all, siis nõiatütre lugu on vast ehedam ja elulisem. Räppa, vägivalda, ohtu on sutsuke rohkem.
Kui ma midagi teistmoodi teeks, siis natuke mudiks neid pikki võõrkeelseid dialooge. Tõlge jookseb joonealusena küll kenasti, aga seda läheb tükati päris paljuks.
Hästi põnev oli jällegi oma tavapärasest valikust väljastpoolt lugemist võtta. Autorist olin küll kuulnud, aga varem lugenud mitte. Mariann, aitäh raamatut saatmast!
Kes jõuab Eestis raamatuid osta peale käputäie rikkurite, kui ainuüksi pehmekaaneline krimka maksab 25+ eurot? Mitu korda sellist ei loe ja jääb vanematest raamatutest koormas riiulit täiendama. Ma ei ela Eestis ja patrioodina mõtlen, et peaks ju toetama maakeelse lugemisvara väljaandmist ja puha, aga hinnad on ebamaiselt kõrgeks kerkinud.
VastaKustuta