Eneseabiõpik korda kaks

Ma olen mõnel korral küll ähvardanud minna mõnd lavastust teist korda vaatama, aga ega seda väga palju ikka juhtunud ole küll. Või siis väga pika aja tagant. Ma ei tea, mitu korda on "Eneseabiõpikut" mängitud, korda viis-kuus ehk ikka. Nii et kunagi tahaks ikka veel vaadata.

Kuigi korduval vaatamisel tõsiseid üllatusmomente ju enam pole, sest laias laastus on kõik teada, siis ometigi meeldis see mulle teisel vaatamisel veelgi enam. Kuna näitlejaid on korraga laval ikkagi 10, nad on põhimõtteliselt kogu aeg laval, vaid väga harva mõni neist taandub äärealadele, päriselt ei lahkuta kordagi, siis on vaatamist-jälgimist palju, lisaks veel intensiivne tekst, mis nõuab omajagu tähelepanu. No ja siis veel impro, mida tundub ka mõõdukalt olevat ja mis omakorda vürtsi lisab. Seekord oli ka publik parem, rohkem oli kaasaelamist ja plaksutamist.

Kui eelmisel korral oli mul keeruline kohaneda teise vaatuse järsu meeleolumuutusega, siis seekord panin vaimu valmis kõigiks raskusteks ja ängideks (ja lubasin ka oma imiklapsele, et kui esimene vaatus ta väga võhmale võtab, siis võime lahkuda), aga... ei olnudki. Hoopis sain mõnuga keskenduda tekstile, rütmile, mustritele. 

"Oodata armastust nagu oodatakse vihma..."

Istuma sattusime taas lavale (seega juba saalist vaate pärast tahaks ka kolmandat korda minna), ka seekord oli, keda esimestes istmeridades jälgida. Eriti näiteks ühe meesnäitleja näitlejast isa, kes elas väga keskendunult kaasa, tema rõõm ja kohalolu oli ise juba väärt elamus.