Tegevusaeg ühest sõjast teiseni, Talvesõja lõpust Jätkusõja alguseni. Võiks koguni öelda, et peamiselt kahe sõja vaheline rahuaeg, ent see kaunikõlaline sõna rahuaeg on muidugi kõike muud kui rahulik aeg. Eks see aeg kulub osaliselt meenutustele, kaaslaste elude pusletükkide kokkupanekule, veidi vähem tulevikku suunatud pilgule. Siiski pole see sõjaromaan, mille tegevus leiaks aset kaevikutes või kus oleksid valdavalt haavatud, laibad. On inimesed, lihast ja luust inimesed, kes püüavad sõltumata ümbritsevast oma sõjaaegset elu kokku lappida ja edasi elada.
On näitlejanna Molly ja on rindeajakirjanik Henry, nende lugu. Sõda õpetab, muudab, suunab, midagi toob peidust välja... Molly kaudu saab lugeja heita pilgu 1939.-1940. aasta teatri- ja filmiellu. Rivaliteet, intriigid, vananemine, nagu ikka. Suurema osa Talvesõjast veetis Molly trupiga ratastel, gastrollides Rootsis. Oli süüa, oli juua, oli elu.
Henry rindereporterina oli sõjaajal sündmuste epitsentris, püüdis edasi anda võimalikult ehedalt olukorda eesliinil. Sel moel läks kiiresti vastuollu väljaande toimetuse juhiga, sest kuigi reportaažid olid head, polnud need sellised, mida rahvale vaja oleks olnud, sest "sõja esimene ohver on tõde".
Ühiskondlike ja töiste tegemiste kõrval on luubi all suhted. Sõjaaegsed libastumised või ka enne sõda aset leidnud ajastu keskmisest ekstsentrilisemad vahekorrad. Selle kõige keskel püüavad Molly ja Henry oma suhte teravamaid nurki maha lükata. Kui on oluliselt noorem naine, kes seisab rambivalguses, kelle mängitud tegelased särtsuvad laval suurest kirest, siis tekib armukadedus. Palju parem pole ka vastaspoole vaade, sest keeruline sõjaaeg võib panna mehi elama käesolevas hetkes, kasutama iga võimalust, mis aitab tunda, et oled veel elus ja sul on võimu mõne vähese hetkegi üle oma elus otsustada. Nii see suhe kulgeb, üle kivide ja kändude. Eluline kraam.
Venelased tungisid Soome, nii nagu nad täna on Ukrainas. Võib eeldada, et tänased sündmused on tugevalt mõjutanud ka autorit. Alati võib küll vaielda, et kui palju saab tänase sõja ja teadmiste pealt vaadelda eelmist, aga inimloomuse ja käitumise kohta midagi see siiski ütleb.
Peamised maiuspalad, mida Westö oma loomingus meile eelmistes raamatuteski pakkunud - imeline Helsingi ja ajastutäpsed detailid - on oma kohal ka siin.
Tänapäeva sõjas ei varitse oht mitte ainult poisse vaid üha enam tsiviilelanikkonda. Samas nagu ennegi mitte neid vanamehi kel pimedus südames, no väljaarvatud totaalse lüüasaamise korral, mida tuumaajastul pole paraku loota.
VastaKustuta