Vaba

Mu ette on juhtunud väga vähe AI genereeritud tekste, aga minu jaoks on neis joonistunud välja mingisugune mõtteähmasus. Keerutamine ühe mõtte ümber, sõnastades seda nii- ja naapidi, kui tegelikult saaks ühe-kahe kena lausega asja öeldud. Samuti ei ole ühelt mõttelt ja/või lõigult teisele üleminek sujuv ja loogiline. Rõhutan, ma ei ole tahtnud selle teemaga tegeleda ja ilmselgelt olen ma näinud mingite viletsamate ja algelisemate "tekstimeistrite" loomingut, küllap AI on tänaseks arenenud ja suudab paremini.

No vot siis, see siinse raamatu sisu meenutas mulle ka sellist mõtteudus ekslemise rägastikku. Kuigi olid olemas peatükid ja need olid lühidalt ja selgelt isegi pealkirjastatud (kiidan!), siis suures osas sisaldasid need lihtsalt ohtrat sõnavahtu, mis hüppas koroonaeelse aja ja Hiiumaalt ärakolimise vahet võrdlemisi kaootiliselt. Ah, olgu selle ajajoonega siis nii.

Sisu ise. Peamine (ja ühtlasi ainus) põhjus, miks ma seda lugesin oli muidugi Hiiumaa. Kujutasin ette, et kuna JP on oma eelmistes raamatutes väidetavalt kõik meheks olemisest ja suhetest ja pereelust jms ära kirjutanud, siis seekord on peategelane Hiiumaa ja sealne elu. Ühtlasi lubati ju suure suuga, et see on Hiiumaa viiest aastast. Hiiumaad andis ikka tikutulega taga otsida. Peamiselt oli ikka suhtejuttu (stiilis olen sitt mees, paks siga, Mari on ilus, Mari on hea, Mari on tervislike eluviisidega), joomajuttu (stiilis jõin nagu loom, aga siis sain maigu suhu ilma alkota elust, mis on ikka väga hea, aga samas Mari ei lase mind linna minna, sest seal läheb mul kohe käest ära, suhtes ei peaks teineteise kallal näägutama - kui Mari ikka tahab jätta toidujäänused kraanikaussi vedelema, siis las ta jätab, pärast lubab tema minul jällegi paar pokaali juua rohkem kui muidu) jne. Nii et üks lõputu suhete üle jauramine, mis omakorda kätkes endas palju meediast ja ilmselt ka vastavast kirjandusest nopitud "tarku" lauseid.

Hiiumaast oli üks kooli mängimise peatükk, üksikud vihjed suvistele tegemistele ja maja ümber jalutamised. Hiidlastega vist suuremat läbikäimist ei olnudki, sest vähesed tegelased, keda mainiti rohkem kui ühel korral olid valdavalt paar mandrimeest.

Kurvaks tegi veel seegi, et juhtusin lugema JP raamatule otsa ühe teise suunamudija raamatut ja mõlemas kordus pilt, kuidas kõnealused isendid käivad Türgi hotellides joomas ja ei oska siis enam oma käitumist kontrollida. 

PS. Kas on põhjust muretseda mu vaimse tervise pärast (seda juba tehti instas, lisaks valas õli tulle Goodreads, kus ma päev hiljem märkisin Malluka raamatu lugemisel olevaks)? Pigem mitte. Ka seda osa issanda loomaaiast on mõistlik tunda ja küllap ma peagi loen midagi ka hingele ja meeleoludele turgutuseks 😀

PPS. Head raamatud tekitavad ikka nii palju mõtteid, et ma kirjutasin igaks juhuks teise tagasikaja ka, jo see kunagi siis ilmub.