36 urni

Soome kirjanduse olulisima Finlandia auhinna eelmisel aastal saanud Sirpa Kähköneni "36 urni. Eksimiste ajalugu" on täiesti minu masti kraam, tänavuste lemmikute hulka maandub üsna kindlalt.

On rahu tegemise öö, lahkunud ema teele saatmise öö. Lugeja ette laotuvad kolme põlvkonna naised ja nende põimumised ja lahknemised. Mustrid, millest tahetakse välja murda, aga mis ometi korduvad. Miks ma olen selline nagu olen, aga ema, või vanaema? Antud juhul jõuab kõik välja vanaisani, tema punameelsuse ja 1930ndatel Tammisaari sunnitöölaagris veedetud aastateni. Aga mitte see pole peamine teema (seda on Kähkönen juba varasemalt kajastanud), seekord on luubi all vanaisa mõju enda pere naistele. Naise elu mitme nurga pealt. Elusa mehe leseks olemine, lapse kaotus või soovimatud lapsed, ootused naisele 1940ndatel ja 1960ndatel. Ühelt poolt lisandus naisele vabadusi (ei peagi kogu aeg kalts käes ja pirukas ahjus olema, võib ka grillkioskist vorstikesi tuua, naised ja tipsutamine jne), teisalt vangistasid naised sageli end ise ("liha viha", dieedipillid).

Laste kasvatamine, see muidugi ka. Karm käsi, rasked sõnad, vähe hellust... nagu ikka sageli tol ajal.

Ja kuigi teemad on rasked, siis ei ole teksti üldine toon sugugi sünge või masendav, vastupidi, kaunis keeles ja mõista püüdes on Kähkönen pusinud oma esivanemate ja iseenda kallal.