Kaja sobiks Albaaniasse

Siit ei tule mingit normaalset ja klassikalist reisijuttu, ühes päevikulaadsete kirjelduste ja külastamisväärsete paikade soovitustega. See oli kohatunnetuslik kiire suts. Oli ka teada, et kui otse turismihooajast lennukile hüpata, siis vahepealne taastumine ja väljamagamine jäävad tegemata ja... siis tehakse seda reisil. Nii ka läks - me käisime reisil magamas ja tühjal pilgul taevasse vahtimas. Muidugi oleksime eelistanud minna kolm nädalat hiljem, aga üks kordki elus õnnestus märgata imeliste hindadega lennupileteid. Nädal varem minnes oleks Tallinn-Korfu-Tallinn suisa 79 eurot maksnud, meile napilt sobinud viimane tšarter oli välja reklaamitud 99 euroga. No tore, seniks kuni me saime oma saarelised lõpuotsad paika sätitud oli see küll väheke kerkinud, aga 119 edasi-tagasi otselennuks ühele on siiski enneolematu. 

Mina ja Larry, kolmas kohtumine😍

Korfule minna võiksin ma muidugi iga aasta kasvõi kaks korda, kahjuks oli ammu plaan nuusutada Albaania õhku. Meri on seal ju sama sini-sinine, salarannad, maitsev toit, kõik on odavam kui Korful ja... oot-oot, tähendab, mitte just kõik. Näiteks väljas söömine on küll kaks korda odavam kui Korful (erandiks vein), kui kõnelda mingitest keskmise taseme restodest-kohvikutest. Korful on tzatziki-kauss 6 eurot, Albaanias 3 eurot. Kreeka salat kipub Korful 9-10 euro kanti, Albaanias 5 eurot. Harju keskmise prae hinnad algavad Korful umbes 15 eurost, Albaanias saad selle raha eest juba väga hea valiku mereande põske pista. Omlett tahab Korful ikka 9-10 eurot olla, Albaanias 4-5 eurot (küll ise ei söönud, aga kuna hommikusööke pakuvad paljud kohad, hakkas silma). Lehttaignapirukad Albaanias 1 euro, espresso alla 1 euro, muud kohvijoogid paari euro kandis. Korful küll väheke kallimad, aga siiski oluliselt odavamad kui Tallinnas. Kohvijoogid on kanged ja head mõlemas kohas.

Ajad muutuvad - uue aja veinikarahvin Korful 😂

Korfu ja Sarande vahet uhavad praamid õige tihedalt, saab orjalaeval loksuda, saab omaaegse Raketa-laadse tegelasega 30 minutiga üle kimada. Hind edasi-tagasi ühele inimesele on mingi 40-110 eurot, sõltub laevast, firmast, kellaajast. Ja muidugi on Albaaniasse minekuks vaja kodust pass kaasa haarata. Sularaha on kunn, krediitkaartidega saab kohati ka lehvitada, aga tasub enne uurida. Raha vahetamise pärast ei pea üldse muretsema, eurot võtavad Sarandes väga meelsasti, tagasi annavad nii eurodes kui ka lekkides.

Sarande on Albaania poolel siis mingi popimast popim kuurort, selline tüüpiline, arhitektuurilist imet ei leia, aga eks seda seal lõuna pool polegi eriti kuskil. Ehitab ja kasvab hullult, nii et tasub öömaja otsides sellele tähelepanu pöörata. Google´i kaardi tänavavaade ei pruugi suuta ajaga sammu pidada, seega peaks usaldama nt Bookingust võttes kõige värskemat külastajate tagasisidet. 

Hoogne ehitus annab tunnistust, et kahjuks on odava kinnisvara aeg seal mööda saanud, hinnad kasvavad mühinal. Kui sa vaatad kodus veebist mingid objektid välja, siis kohapeal naerdakse sind välja - ammu müüdud või ammu hind kaks korda kallim. Miks veebis ära ei muuda - aga muidu sa ju ei tuleks meie juurde. Sama on tänaval jalutades ja kinnisvarabüroode stende vaadates. Toredad elamised, toredad hinnad, astud sisse ja uurid - oh ei, see on ainult reklaamiks, selliseid hindu pole meil ammu, aga muidu sa ju ei astuks sisse. Tore. Täpselt nagu meie Kaja, kellelt ka kord ühes teleintervjuus uuriti, et miks ta enne valimisi valetas rahvale ja kes reporterile vastas, et aga muidu te poleks ju mind valinud. 

Perehotelli pidas kreeka-albaania abielupaar, vanamemm tuterdas ka ringi, perepoeg ja -tütar askeldasid ka. Kõik lõid kõiges käed külge. Muidu olid kõik suud kõrvuni, aga kui juhtusid millegi üle kurtma või kahtlust avaldama, siis oli sekundiga teine nägu ees. Tegelikult olin juba varem Bookingu arvustusi lugedes aru saanud, et "tüli norida" ei maksa. Kui teistel hotellidel kriitikanoolte kõlades võõrustaja vabandab ja tänab ja lubab tulevikus paremini püüda, siis selle hotelli puhul panin tähele, et selle asemel et asjast rääkida, lajatati alati midagi hotellikülastajale endale kaela, sageli sootuks teisest ooperist (mõned markantsemad näited: ise tulid varahommikul silmini lakku täis linnast tagasi, sina ja su sõber sõite hommikusöögilauas nii palju, et isegi teised kliendid avaldasid imestust jms. Kusjuures olgu igaks juhuks mainitud, et selles hotellis e i  o l n u d võimalik palju süüa). 

Seega meil polnudki plaanis millegi üle kurta ja nagunii võtad lõunamaal asju teise mõõdupuu järgi. Aga. Kuna vahel on juhtunud, et koju minnes ja tagasisidet kirjutades vastab hotell, et oi, miks te kohe ei öelnud, me oleksime vea parandanud ja teinud seda, teist ja kolmandat, siis otsustasime seekord aegsasti uurida, et broneering näitas 25-ruutmeetrist tuba, aga see tuba teps mitte nii suur ei ole (tundus selline 10 tuuris olevat, äärmisel juhul 12) ja kuna meid sisse regas meiega samal ajal Korfult laekunud peretütar, kes broneerimissüsteemi ei näinud ja meid niisama ära paigutas, siis ikka tuli kindluse mõttes üle küsida, no et äkki pani valesse tuppa või midagi. Selgus, et mis ruutmeetrid?! mis tähtsust sel on?! Tuba on tuba, milles küsimus! Rõdu on, merevaade on, mis sa veel ei taha! Jäägu nii. See oli lihtsalt vahepalaks, ega ühe kogemuse põhjal tahagi väita, et kõik albaanlased sellised on. 

Teeme ühe klantspildi taha jääva pildi ka siinkohal. Otseselt ei kurda, sest hommikul pooltunnikese võin selle vaatega leppida küll, üleval toast vaadates oli õnneks pilt kenam 😀

Albaania on ühest küljest väga kaasaegne ja moodne, täitsa tänases päevas, teisest küljest viskab õrnalt meie 90ndate vaibi sekka. Staatuse näitajad näikse olulised olevat. Auto näitab, kes on tegija ja kes mitte. Kord on majas selles suhtes. Ka kaubamärke pannakse tähele. Esimesel päeval sööma minnes oli esiotsa tüüpiline vastuvõtt. Olgu öeldud, et kunstlik keep smiling ei ole seal veel juurdunud. Kui ei mäletaks meie 90ndate algusotsa teeninduskultuuri, siis võiks seal päris segaduses olla, et kas ma olen teenindaja millegagi välja vihastanud või on tal kodus lein :) Aga ei, see on argipäev. Igatahes ei mingit naeratust, laksaki menüü lauda. Kui aga tüdruk pärast tagasi tuli ja T-l jalas mitu aastat vanu ja Albaania tolmust juba kergelt halliks muutunud Bugatti jalatseid märkas, läks suu kõrvuni ja komplimente lendas. Viis päeva hiljem samasse kohta tagasi minnes mäletas täpselt, millises lauas istusime ja mida sõime. 

Valuutavahetus (või lihtsalt infotahvel?) Butrintis

Albaaniasse võib tagasi minna küll. Siis juba ka mägedesse (mitte matkama!), tuhande akna linna, kindluslinnakestesse, Tiranasse ja mujale. 

---

Igatahes tundsin esimest korda, et tahaks kaks väga vana Minu-sarja raamatut üle lugeda. Albaania, kuigi sealne lugu ilmselt Albaaniat ennast suurt ei ava (oli vist koduvägivalla teema ja kas ja kui palju see naine üldse kodunt välja sai, ei teagi). Teiseks tahaks üle lugeda Omaani, sest kõik need akna alt läbi tuhisenud superjahid ja meeskonna siblimine välistekkidel tekitas tahtmise meenutada seda elu.