Ma alustan tagantpoolt - mind tabas ootamatu ahastus. Kuidagi olen suutnud meediatarbimises vähikäigule minna ja minust on täiesti mööda läinud info, et Bellingshauseniga on nüüd kõik ja ta hakkab uut omanikku ootama ja... see tähendab, et polegi hetkel enam uusi kodumaiseid ekspeditsioone oodata, reisikirjast kõnelemata. Tühi tunne.
Ent siiski kõnealuse Loodeväila-raamatu juurde. Nii mahukat retke kuidagi lühidalt kokku võtma pole mõtet hakata, sellest võib iga huviline ise lugeda. Ma ise võtan siit raamatust ilmselt kaasa infokillud kohatud inimeste ja külastatud paikade kohta. Kõige enam üllatas, kahjuks ka kurvastas, (kuigi ilukirjandusest olen vist servapidi lugenud, praegu mõtlengi, et peaks üle lugema enda Põhjamaade romaanisarja suure lemmiku "Igaviku fjordi prohvetid") sõltuvusprobleemide levik. Alkohol, narko, koduvägivald. See ei ole hetkel küll absoluutselt võrreldav, ent kajab minus tugevalt kaasa, sest viimastel aegadel on olnud mitmed valusad juhused siinselt saarelt, pikem jutt, mis jäägu praegu nii. Rõhutan siinkohal, et laeva meeskond kohtas ka väga palju ja väga vahvaid kohalikke. Palju oli ilu, aga oli ka prügi ja katki löödud aknaid ja ahastust.
Ah jaa, Gröönimaalt meenub ühest linnast mõiste kusanaq. Ei küsita, kui vana sa oled, vaid mis aastast sa pärit oled. Ja sama aastakäigu tegelased on siis kusanaq´id, näiteks tervitavad tänaval teineteist ja ilmselt on üldse keskmisest lähedasem omavaheline suhe. Täpselt minu teema! Mina jälgin ka teraselt endaga sama väljalaskeaastaga tegelasi ja just praegu lehvitangi virtuaalselt teile, mu kallid kusanaq´id.
Väga meeldis, kuidas autor kainelt arutles nende rahvaste praktilise meele üle, mis puudutas näiteks loomade küttimist. Kõik kasutatakse ära, nagu meilgi kunagi. Ja kui aus olla, siis kohati ei kasutatudki selle tegevuse kohta sõnu jahtimine või küttimine, vaid saagikoristus (harvesting). Kui meie läheme ja võtame sügisel üles oma kardulad ja porknad (khm-hm, minus räägib teoreetiliselt kõva põllumees, ma vaatan), siis nende jaoks on saagikoristus see kindel arv hülgeid või põhjapõtru vms, millega talv üle elada.
Omaette huvi on mul olnud alati piiratud alal toimetava seltskonna omavaheliste suhete osas. Ei tea, kas mulle vaid tundub või on ajaga autor avatumaks muutunud ses osas. Kõik oli väga delikaatselt kajastatud, ent või siiski aimata, et panustama peavad kõik, muidu koostöö ei suju ja eks seda ka juhtus. Olgu selleks füüsiline või vaimne korrastatus ja arvestamine ümbritsevaga. Eks me kõik siin kuival maalgi, kel majapidamises käib mingil perioodil arvestatav hulk inimesi läbi, teame väga hästi, kuidas pisiasjad ühel hetkel määravaks saavad. Kui kõik kohvikruusid kogunevad ühte kohta (laeval näiteks roolimajja), kui märjad sokid torgatakse valesse kohta kuivama (laeval näiteks oli korraga vist 12 inimest ja kui igaüks jätab ühegi asja vedelema, arvestame siia juurde veel lennufaktori, siis...). Või võtame näiteks kasvõi pesumasinaga opereerimise, et kas sa tahaksid nii väga teada, kes millist pesu kannab (see lahendati privaatsete pesukotikestega).
Jättes nüüd need minu suva järgi välja toodud argised detailid kõrvale, siis tegelikult väga põnev ja rikas lugemine ja mulle tõepoolest meeldis. Oli heas tasakaalus mere- ja laevaelu, külastatud paikade olmet ja ajalugu, varasemaid ekspeditsioone ning muidu mõtisklusi.
Mida nüüd edaspidi hakata ootama...?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar