reede, 8. aprill 2022

Lõunamaa on olemas

Olin raamatute trükikojast jõudes kirjastuses platsis nagu viis kopikat. Tunne on endiselt imelik, nagu ikka. Tore oli ehk see, et lõpuks ometi oli/on kõik traditsiooniline. Et lähedki kirjastusse kohale ja puha. Mul on mõnes kirjastuses ilmunud raamatud ka nii, et ei olegi silmast silma kedagi näinud. Või et olen näinud lepingut sõlmides, aga hiljem enam mitte. Hiiumaa ilmumise ajal olin saare otsas ketis. Seekord on siis kõik nii nagu "päris".





Lühidalt ajatelge vaadates, siis leping kirjastusega sai sõlmitud vist 2020. aasta jaanuaris. Vaim oli valmis kohe kirjutama hakkama, aga no me teame, mis neil päevil juhtus. Esmalt asusin ise uutesse tööülesannetesse ja ajaga läks kitsaks. Üldsegi, kui sa oled teiste käsikirjade sees, siis kaob endal kirjutamistuhin täiesti nurga taha. Seejärel tuli koroona ja siis leidis kirjastus, et reisimisega on vist nüüd kõik ja kes neid reisiraamatuid ikka loeb ja et paneme pausile või jätaks üldse ära... Mina jälle mõtlesin, et kirjutan ikka vaikselt edasi ja annan ise välja, sest muidu ei saa ma rahu ja ei hakka kunagi seda järgmist raamatust kirjutama.

Nii ma siis tiksusin ja jokutasin, vahtisin lakke ja nokkisin nina ja ikka nagu ei viitsinud kirjutada. Aga ma vähemasti tegin aktiivselt pilte sellest, kuidas ma seda raamatut "kirjutan" :) Nii et mida loometöölisem pilt, seda kahtlasem, et töö ise edeneb.







Kui siis järsku oli kirjastusgraafikus märtsisse "auk" ja novembri lõpus kõlas appikarje. Kes on kirjutanud ja kirjastanud, need teavad, et see on päris lühike aeg (kui sul pole kõik tekst valmis ja koos). Nii ma siis sel ajal, kui teised jõuluvana põlvel istusid ja tüübile lullasid deklameerisid, uhasingi mälu värskendada. Enda keeletoimetajast on muidugi ka kahju, sest tal jäid sel ajal lapsed kasvatamata ja mees söötmata ja üldse oli üks igavene jama. Lohutab vähemasti see, et tal oli lugedes lõbus.

Küpsikud, mis kaalu ei tõsta, sest keegi ei raatsi neid süüa.

Kui ma oleks jäänud oma plaan B (ma tean kahte inimest, kes seda väljendit vihkavad ja ei taha jutu sees kuulda, vabandan teie ees!) juurde, siis oli mul kiiks, et reisiraamatusse ei taha ma fotosid. Tahaks ainult illukaid. Ja on üks inimene, kelle käekiri ja mõtterajad haakuvad minu soovidega sajaga. Jah, ma räägin Lumimarist. Kui nüüd ikkagi läks käiku plaan A, ehk siis "Minu..." sari, mida ju keegi fotodeta ette ei kujuta, siis alguses vajusin longu, et mu Lumimari-unistus korstnasse lendab. Aga kui ei saa tervet revolutsiooni teha, siis tee pool, nii et kaanepildi sain sellise nagu vaja. Sellest ma kirjutan ehk mõni päev pikemalt.

Selline siis on minu "Minu..." sarja trio. 



Rohkem ehk sellesse sarja ei kirjuta (kui Tõnis just ei otsusta mingile uuele saarele kolida ja mul on jälle põhjust uude keskkonda sisse elada). Meenutan, et "Minu Taani" oli mu esimene raamat (2010), kui ma veel päris täpselt ei teadnudki, et neist raamatutest sari kujunema hakkab või et ma ise üldse kirjutamislainele satun. 
"Minu lõunamaa" on kuues raamat ja head teed talle minna!

PS. Ja ikka tuletan meelde, et 12.4 kell 17.30 kohtume Viru Keskuse Rahva Raamatus. Isegi kui te ei viitsi raamatut ennast lugeda, siis äkki läheb vaja voodijala alla või riiulit kaunistama või noh, igasugust praktilist otstarvet on võimalik ju leida.

PPS. Kuna mul on endiselt kuiv periood, siis uue raamatu õnnistasin seekord sisse telefoni katki loopimisega. Ühtlasi on tegemist minu läbi ajaloo esimese katkise ekraaniga.

2 kommentaari:

  1. Kuule, erialane küsimus, kas kirjaniku ja kirjutamise juurde kuulub alati Klaas/pokaal? Veini,šhampust, viskit.... Et kas see laseb nagu mõtte paremini lendu ja sõnad ludinamal (ma pole kindel, kas selline sõna on üldse olemas) jooksma? Kas siis on tunne, et tuleb kergemini? Ja paremini?
    Või on see vesi?

    Tervitustega, Kellakagu

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Ma rikun nüüd kõik kaunid fantaasiapildid ja tunnistan, et ei, ei käi. Kirjutamine ei ole kuskilt otsast nii glamuurne tegevus, nagu enamasti piltidelt näha saab. Ja pean lisama, et minu puhul ei toimi ka see, et alkohol sünnitaks kaunemaid keelepiruette või ägedamaid mõtteid. Veidral kombel läheb minu "käsi lahti" just pikemal kuival perioodil. Nii et need korrad, kui olen klaasiga arvuti ette istunud, on üldiselt töö mõttes nullpäevad. Tõsi, erandiks on ametlikumad või töise iseloomuga tekstid, vaat kui siis on vahel motivatsioon maas ja mõte põõsas, siis aitab küll pokaal küll tööle asuda. Mõnu pärast kirjutamiste puhul see ei toimi.
      Lehvitan vastu! Ja tule homme vaatama, kuis ma endal margi täis teen :)

      Kustuta