Louis jutustab ikka seda ühte ja sama lugu (täitsa põnev, kaua ja mida õnnestub tal sellest veel välja pigistada?), seekord emapoolsest servast. Ema, kelle elu kulges paarkümmend aastat armetus eluheidikute džunglis. Masendav ümbrus, olematu toimetulek, elu alkoholis ja vägivallas. Häbis, kindlasti ka häbis. Verinoorelt abiellu, ruttu lapsed (või oli see vastupidides järjekorras? küllap vist), uued suhted, uued lapsed. Siinkohal tasub rõhutada, et autori ema ei olnud sellisesse ellu sattunud sünnipäraselt, lugejale antakse mõista, et ta oli pärit siiski kübeke parematest oludest, tehasetöölise perest, aga sellesse punkti jõudis ilmselt "tänu" esimesele mehele.
Ma mõtlen, et kui juba selline raamat kirjutada, siis oleks tulnud enam keskenduda, või vähemasti püüda avada, seda murdepunkti, et miks või kuidas toimus seesugune allakäik. Need küsimused jäid praegu pigem vastuseta. Lugeja saab episoodilisi pildikesi ja kohati lõikavteravaid hetki ema elust (ühtlasi ka autori enda elust, eks ole) vahemikus kahekümnendad kuni neljakümnendad eluaastad, aga mis sellele eelnes? Võimalik, et see on mõnes varasemas raamatus juba piisavalt selgelt välja toodud, aga ma tõesti ei mäleta, ei jõua kõigi elulugusid meelde jätta.
Ja muide, mulle meeldib seesuguste lugude puhul alati ka mõelda, et aga kui selle loo oleks kirja pannud keegi teine, ütleme näiteks Kopli liinidel või Akadeemia teel üles kasvanud Aleksander - kas me loeksime? Ja kui ei, siis miks, või kui jah, siis miks.
Ma ausalt öeldes ei saa sellest Louisi fenomenist üldse aru. Lugesin ühe raamatu (Muutuda: Meetod) läbi ja seda ka läbi pingutuse. Samas on Goodreadsis hinnang raamatul 4,32 ja ma üldse ei saa aru, kust nii kõrge hinne tuleb. Ju ma ise siis ei oska head asja ära tunda. Samasugust jauru veel mitme raamatu jagu lugeda, no thanks :D
VastaKustuta"Muutuda: meetod", tunnistan, mulle meeldis (ei viitsi otsida, millises järjekorras originaalis kõik need raamatud tegelikult ilmunud on). Tüüp võttis teema ette ja kätte, lahkas süvitsi, pealegi ei olnud ma mu meelest temast varem teadlik, seega kõik see oli uus ja huvitav lugeda. Isa-raamat väga palju uut juurde ei andnud, eks ta sihuke ahtakene ka ju oli, lisaks ei ole ma päris see inimtüüp, kes kõigis oma hädades ainult ja ainult ümbritsevaid tavatseks süüdistada, seepärast see isa allakäigus riigijuhtide jt süüdistamine oli mulle vastukarva. Teisalt, möönan, kirjandusliku võttena huvitav.
KustutaEma-raamat on samuti õhuke, aga siinne telg (minu kui võhiku jaoks) ei ole niigi palju selge ja paigas kui oli isa-raamatu oma.
Aga jah, ma ei hakkagi tegema nägu, et järgmise raamatu eesti keeles ilmudes ma selle lugemata jätaks :) Raudselt loen! Ja raudselt kobisen :)
Mina mõtlesin sama asja Hommik Anuga isadepäeva saate osas, kuhu Piller ja Haber oma lastega kutustud olid.
VastaKustutaMu arvates kõik, kes pooldasid, rääkisid muuhulgas ka seda, kui superluks elu neil lastel on ja mida kõike neile boonusena võimaldatakse jne.
Elik, kui stuudios oleks istunud kaks meet lastega, kes elavad magalarajoonis kolmetoalises korteris, tagasihoidlikku argipäeva, kas siis kõik need inimesed oleks sama palju toetavad ning kaasarääkivad.
Just! Tasub niipidi nii mõnelegi teemale otsa vaadata.
Kustuta