See ei ole vanadus, vol 2

Vahepealsed lood on endiselt kirjutamata, aga viimane uudis on, et nägemine jukerdab. Tundnud olen seda tegelikult mõnda aega, aga nagu need asjad ikka käivad, vahelduva eduga. Mingi hetk, et kõik on tavapärane, nii nagu pärast laserit viimased 15 aastat kogu aeg olnud. Mingid päevad on aga vasak silm väga hämus ja udune (neid päris hulle asju pole veel juhtunud, ptüi-ptüi!).

Kuna peamised uuringud võtavad aega, siis otsustasin käia omal initsiatiivil silmaarstil. Ei tea küll, kas nii oli mõistlik või oleks arstil olnud mingi teine plaan. Ma pole seda pärast laserprotseduurile järgnenud tavapäraseid kontrolle ju teinudki, naiivselt arvasin, et avan digiregistratuuri ja... Jah, seal avaneb tõesti ohtralt arstiaegu, ent tasulisi. Soovkujuteldav mulk minus säherduse asjaga ju ei lepi. Aga nii nagu defkasid teatripileteid on võimalik siiski pisukese passimisega hankida, nii saab Tervisekassa rahastatavaid aegu ka. Nt järgmiseks päevaks (siin on nüüd võidutantsu tegemise koht).

See erakliinikute ja -arstipunktide bizniz ikka õitseb. Asi toimus küll PERHi sildi all, aga vastuvõtt oli kuskil Lasnaka servas, majaosas, millel suur silt Silmalaser. 

Hea uudis on see, et kõik silmapõhjad jm värgid on siiski korras. Uus lemmik on mul nägemisvälja uuring, nagu mängiks mingit videomängu (mitte et ma neid oma elus mänginud oleks). Vahid ühte säravat punkti keskel, ümberringi suvaliselt, lähemale ja kaugemale, eredamalt ja tuhmimalt kuvatakse teisi täpikesi, mille poole vaadata ei tohi. Iga kord täpikest "tajudes" plõksutad pihku antud pulti. Teed ühe silma ära ja teist tehes mõtled, et ma alles nüüd saan asjale pihta, andke uus katse, nüüd teen paremini, raudselt :) Lisaks hakkas kohe minus vana nihvel tööle. Tundus, et masin tekitas ka mingeid helisid täpikesi kuvades, kui siis aga heli oli, aga täppi nagu näha mitte, oli kange kiusatus ikka vajutada. Hoidsin end jõuga tagasi :)

Tekkinud on tõesti vasaku silma väike miinus. Ma küll hetkel veidi segaduses, et kas see jääbki või võib siiski taastuda? Ei taibanud kohe küsida, hull konveier käis seal. Ühtlasi hakkas blondiin kodus mõtlema, et vanusega pidi ju tulema pluss, see oleks loogiline ja siis ma võiks pooleldi isegi lõpetada muretsemise. Aga miks miinus? Kas see on hea või halb märk? Ja kas see, et silmapõhjad on korras, annaks lootust, või pole need seosed tegelikult nii must-valged? Ja siis veel see küsimus, et kuna ma pole ju nii kaua olnud nägemisteravuse languses, siis ei mäleta, et kas see päevade-nädalate lõikes nägemisteravuse kõikumine ongi okei? Kas ei peaks ühtviisi siis kogu aeg mul see üks silm udusem olema? Ilmselgelt olen ma tüüpilises ülemõtlemisfaasis.

Ma tean, et kordan end, aga laserile minnes oli mul kõigist prillidest ja läätsedest nii siiber, et mäletan, kuis mõtlesin, et saaks aastakesegi ilma elada. Nüüd on möödas 15-16 aastat, seega ma olen muidugi hullult rahul. Ja õigupoolest hetkel ma ju siiski veel ei vaja lisaabi, ehk kõik möödub ja polegi vaja :)  

Kasukas / Taavet

Novellid, jutud. Mõned väga head, mõned natuke vähem, aga siiski - hoiavad külges, nagu hiidlased ütlevad.

Lemmikumatest lugudest. Nt "Kootsing". Jah, mina nimetan coach´e kõutsideks, aga koots ja kootsing on ka väga head :) (kes on ära unustanud, nagu mina, siis need on meil täitsa lubatud sõnad tänasel päeval) Igatahes mõisa võetakse eelmise kupja asemele moodne mees, kes hakkab talupoegi ränkraske tööpäeva lõpus kootsima. Pull lugu, mulle meeldis.

Siis meeldis mulle veel see lugu, kus luupainaja läks töötukassase ja sealne konsultant tegi tüübile selgeks, et nüüd on moes suunamudijad ja et igaöise valuloome asemel võiks tegeleda sisuloomega. Natuke jäi lühikeseks ja seda mõtet oleks võinud ehk edasi arendada, ent siiski meeldis. 

"Avokaado" loos avokaadopuu, mis/kes hakkas peategelasele investeerimisnõu andma, oli samuti lemmik, sest... nojah, ma ei hakka pikemalt lahkama siin oma vaateid rahatarkuse jagajatele (kelle hulgas on küll ka mõned võimekad tegelased, aga suurem osa...).

Mis ma öelda tahan, et kui sa ka muidu ei ole kõige suurem novellisõber, aga aastas ühe kogumiku tahaks mekutamiseks võtta, siis see võiks sobida küll.

Valendus / Fosse

Esmalt mõtled, et mis see siis nüüd seekord on? Ega Fosse oma käekirja ju muutnud ei ole - ikka see muude kirjavahemärkide poolest vaene, ent mõnusalt komarikas, kordustele rajatud kiigutav-uinutava rütmiga stiil. Mees sõidab autoga kõrvalisel metsateel, kuni auto jääb lootusetult kinni, pimeneb, hakkab lund sadama... no mis lugu!

Kui mängu tulevad Jumal ja Elu ja Surma piir, saab lugu oma õige mõtte ja kõik asetub paika. 

Valgus loidab / Lundberg

 "Põhjamaade romaani" austajatel jälle uut kraami lugeda, milles pettuma ei pea. 

Lugu hakkab hargnema V(a)asa linna tulekahju järel (1852), mil seal teenijakohtadel olnud tüdrukud tööta jäävad, vanemate kodutaludes võib küll lühikest aega peavarju ja kõhukinnitust saada, aga suid on palju ja kõik need muud jutud - sünnib otsus minna Helsingisse tööd ja õnne otsima. Lugeja saab kaasa elada Bitti teekonnale Helsingisse, tööga läheb kiiresti õnneks, ühtlasi tekib ka silmarõõm. Viimane läheb küll kohe Krimmi sõtta, aga etteruttavalt võib öelda, et kõik laabub. Hiljem jätkub lugu Bitti tütre Olga ja seejärel tema tütre Karini tegemistega, seega kolme põlvkonna naiste teekond näitab meil naiserolli ja unistuste muutumist ajas.

Muidu on see ju ootuspäraselt tavapärane lobe soome (tõsielu ainetel) lugu, aga mis mulle enim meeldis - mitmed detailid. Iga kord ei ole ma tajunud, et autor pisiasjadele tähelepanu pööraks. Tõsi, ehk pole siis vajalikku materjali leidunud? Lundbergil on aga olnud kasutada Krimmi sõtta läinud Valentini vihik ja esivanemate kirjavahetus. Ju need huvitavad detailidki on just sealt loosse siginenud. Nt inimesed rändavad tööd otsides pikki vahemaid, aga kuidas nad end arusaadavaks teevad teises keeles? Või suhtlemine kodustega. Täna ei tundu Vaasast Helsingisse minek mingi teemana, aga paarsada aastat tagasi oli minejal teadmine, et oma vanemaid ja õdesid-vendi ei näe ta enam iialgi; lihtsa inimese kirjutamis-lugemisoskus oli ka nagu ta oli, seega korrespondentsile loota ei tasunud. Põhimõtteliselt võis juhtuda, et elasidki, teadmata, kas su poeg või tütar või ema-isa veel elus on. 

Või kasvõi seesamune Krimmi sõtta minek. Väga sageli on ilukirjanduses mainitud, et see või teine käis kuskil sõjas. Aga kas ta üldse kohalegi jõudis? Või kui keegi hukkus sõjas, siis aegu tagasi ei pruukinud see alati tähendada sõjaväljal hukkumist, haigused murdsid juba poolel teel.

Olulisel kohal on raamatus rahvaülikoolide loomine ja elujõuliseks kasvatamine. Olga ja Roberti reis tutvumaks rahvaülikoolidega Taanis oli eriti põnev lugeda. Aga ka igapäevast koolielu mõjutavad aktuaalsed verstapostid ühiskonnas - veebruarimanifest ja koolinoorte agiteerimine venestamise vastu, karskusliikumine, naistele hääleõiguse eest võitlemine... Või Olga õe Ida suu läbi mõtisklemine kehalise tegevuse tähtsuse üle tütarlaste haridusasutustes. Raamatu-Ida (päris elu prototüübi kohta ei tea) on Soomes esimeste naissoost kehalise kasvatuse õpetajate seast; alandust ja alavääristamist jagub, on ju õppeaine ise uus ja imelik, vallaline naisõpetaja veel kirsiks tordil.

Muide, sellesama Finnsi rahvaülikooli üks rektoritest Uno Stadius, kes ka siinsetelt lehekülgedelt läbi jalutab, on Märta Tikkaneni vanavanem ja ühe tema romaani peategelaseks ("Emma ja Uno"), aga seda vist ei ole eesti keelde tõlgitud. 

Hariv ja mõnus lugemine.

PS. Ühtlasi sai LV2024 selle raamatuga lõpetatud :) 

Kohad vahetunud

 Kes oleks veel mõned aastad tagasi võinud arvata, et peagi koidab päev, mil Linnateatri pileteid on kohati vabamalt saada kui Draamateatri omi. Ja et hoopis viimase müügikeskkond jookseb kokku. Tegelikult ei juhtunud see eile küll esimest korda, meenub, et eelmisel aastal oli veel hullem juhus. Kui palju olen ise Linnateatri piletitel Piletilevis ootejärjekorras tiksunud :) Ei tea, kas need päevad on nüüdseks möödas... Mul on siin paar korda olnud juhust, kus tarkpea fb kuvab mulle Linnateatri müügi avamise alles päev-paar hiljem, ja täitsa kenasti on olnud veel pileteid saada. 

Samas ega praegu ei oskagi eriti midagi Linnateatrist rabada.

See pole vanadus, vol 1

Lubasin siin ja seal, et tervisejutud tulevad, aga takerdusin vahepeal, sest hirmus keeruline on kirjutada järjejuttu, mille järgmisi osi ei tea. Teisalt kui ise mingeid teemasid guugeldad, siis ikka on tore lugeda, ka lõputa lugusid. Tegelikult ei saa ma muidugi ka aru, mis järjekorras üldse peaksin kirjutama :) Ja kui lõppu veel ei tea, siis ei tea ju ka, et mis on oluline ja mis mitte.

Igatahes diagnoosisin ma endal siin kunagi vanaduse. Arstile ei hakanud minema, sest mul on suure osa elust olnud perekas, kes... ütleme nii, et oskab võluvalt silmi pööritada (siis, kui ma veel vahel harva sinna sattusin), nüüd hilisemal ajal olevat ta usin AD kirjutaja. Ja no olgem ausad, eks need minu praegused hädad kohati AD järele ka lõhnavad :) Tln-sse vahetasin endale aastake tagasi siiski lõpuks arsti, täna mõtlen, et järelikult pidin ma juba siis midagi tundma. 

Ükshaaval vaadates olid kõik ilmingud tühised ja ma leidsin kõigile ka selgituse või põhjenduse. Et siis laias laastus vanadus.

- Plaat hüppab aeg-ajalt, ehk siis kerge pearinglus väikese hüppega, kodusest trepist käies tähendas see, et mõni trepiaste kargas äkki kallale. 

Otsus: ju on vererõhk kõrge/madal. Mitte et mul sellega oleks kunagi muret olnud, aga... samas ega ma seda ka kuigi palju kordi elus mõõtnud ole :)

- Nägemisulatuse äärmistes servades "liikusid" mingid objektid. Oled üksi toas, keegi ei tohiks justkui liikuda, aga midagi liigub ja pöörad järsult pead. 

Otsus: ju lendas akna taga vares või kajakas mööda. Tõsi, oli päevi, mil sain ise ka aru, et ega neil rajakatel ikka päris lennukoridor saa ka mu akna taga olla.

- Kukal ja pea olid kuidagi rasked ja kanged, kogu aeg tahtmine kaela justkui välja sirutada, lõdvalt lasta üle tooli seljatoe rippu. 

Otsus: liiga palju arvuti ja raamatu kohal istumist. Minu "muna"-tugitool linnas ja kiiktool saarel kahtlemata võimendavad seda. Need o n väga ebatervislikud, nõustun.

- Hommikuti ärgates raske käsi rusikasse suruda, ehk siis sõrmi painutada. Saab küll, aga võtab aega ja käib valuga. Siit ka oluline vihje, hommikuti pole minu poolt karta ei parem- ega vasaksirget :) 

Otsus: liiga palju arvutis toksimist ja no need rasked raamatud, eks ole. Ma ju hoian raamatuid "valesti" käes. Ei toeta kunagi lauale või käetoele, vaid hoian käes, lisaks ühes käes (korraga, kätt vahetan), lisaks kahe v kolme esimese sõrmega. Ehk siis väga mahuka või väga jäiga köite puhul on sõrmedele korralik koormus.

- Parema jala kannal on ka vahepeal midagi viga. Nagu oleks jalg lühike :) Aga lonkan hommikul natuke aega ära ja siis hakkab funkama. 

Otsus: vanadus, ikka miskit hakkab logisema, jumalast normaalne.

- Aasta alguses hakkas mõni päev tunduma, et üks silm veidi udune. 

Otsus: liiga palju arvutit ja lugemist. Kellel kunagi nägemisega probleeme olnud, see ka teab, et ega see ju ongi selline vaikselt muutuv teema, tavaliselt ju ei ole nii, et täna näen ja homme järsku ei näe. Ja ma jään selle juurde, et see vasak silm ei ole kogu aeg ühtlaselt nõrgem või udusem teisest, nagu muutuv oleks see olukord. Vist.

- Öösiti olid käelabad vahel nii tulised, et jahutasin neid a) padja alla lükates, seal oli jahedam, b) vastu seina hoides, samuti mõnus. Unistasin pajakinnaste moodi asjandustest, mille saaks jääkuubikutega täita ja siis kätte tõmmata.

Otsus: ma ei teagi, selle põhjenduseks oli vist liiga soe tuba, kuigi enamasti kurdan ma vastupidist :)

Põhimõtteliselt sellise komboga, loomulikult mitte kõik jamad korraga, ratsutasin siin viimastel kuudel. Ükski neist muredest elamist ei seganud ja polnud väärt ka arstile kõne võtmise vaeva. Natuke viriseda ja vinguda - see on ju pigem mõnuski. Aga märtsis läks lõbusamaks.

(järgneb)

Üks aasta

Neil päevil ongi märkamatult kuiv aasta täis saanud. Mul on ähmaselt meeles, et äkki Katarina kunagi tegi ka midagi sellist, tundus suhteliselt keeruline ettevõtmine, seega ma alustades endale eesmärke ei seadnud. Esimesest poolaastast olen kirjutanud, ega teise kohta polegi midagi suurt lisada. 

Mis ma täna ütlen neile, kes mõtlevad, et äkki ka kuivama hakata? Et parem siiski mitte. Tervis läheb väga käest ära.

Tänased tervitused tulevad Tartust. Esmakordselt lavastati Tartus Puccini "Turandot". Tallinnas on seda ka vaid ühel korral lavastatud (1939). Lavakujundus oli üliäge, kõik muu ka. 

Viljandi fotograaf Jaan Riet

Juttu on siin vähe, vanu fotosid rohkem. Jutt on konkreetne ja asjalik. Esimeses pooles üldist tausta ja Viljandi märgilisi ettevõtmisi, raamatu teine pool Rietist ja tema pereliikmetest. Rieti maja juurde on ilmselt iga Viljandis ringi kolaja sattunud, sest see on Rohelise Maja kohvikule nii lähedal. Ja ei maksa öelda, et pole selle kohviku juures käinud, seal on ju kõik käinud. Kui nad seda ka esiotsa ei tunnista, siis seda mainivad nad ometigi, et nägid Justinit kohvitassi taga päevikusse sissekandeid tegemas, seega ärge valetage, et ei käinud.

Tema panus sellesse, et meil on visuaalset materjali üle-eelmise sajandi viimastest aastatest ja eelmise sajandi esimesest poolest on muidugi hindamatu, ikkagi üle 70 000 negatiivi.

Eraldi äge on, et tema pere naisliikmed olid samuti fotograafiapisikuga nakatunud ja et neil oli ka mahti ja võimalust sellega tegeleda. Vähe sellest, neil oli ka võimalik end sel alal harida ja täiendada, koguni Saksamaal, korduvalt. Jaani enda naine haaras lausa tite kaenlasse ja läks õppima. Oli ikka tore elu, enne kui tuli kõik see jama :( 

Surm / Must Kast

 Igatahes soovitan.

Passioon / Saisio

Äärmiselt rikas raamat. Mahult muidugi ka, ikkagi 719 lehekülge naudingut. Sisu on samuti tuumakas ja võimaldab tekstist nõrutada just seda, mida parajasti vajad. 

Sa võid lugeda seda kui põnevat seiklusjuttu, kus on saladused, ahnus, petmised ja mõrvad. Vaesed ja rikkad, targad ja veel targemad. Aadlidaamid, juveliirid, peeglitöökoja omanikud, bandiidid, papid, kunstnikud ja müürseppade brigadirid. Ja muidugi juudid.

Sa võid lugeda seda kui omamoodi mosaiikset Euroopa ajalugu - lugu algab 16. sajandil Firenzes ja kulgedes läbi sajandite ja erinevate geograafiliste punktide jõuab välja eelmise sajandi Helsingisse. Tegevus toimub veel ka Veneetsias, Viinis, Krakovis, Goluboje Selos, Haapsalus, Helsingis, Solovetsis...

Sa võid lugeda seda kui erinevate usundite ja elufilosoofiate põrkumise lugu. Tegelased leiavad ja kaotavad oma usu. Samavõrd kui usk on laual ka lihtsad elutõed. Isad ja pojad ja liini jätkumine. Pärandus. Kurjategija ja ohver. Erinevad armastuse vormid. 

Ja kõiki neid tegelasi ja paiku seob üks vürstinna Vasarile kuulunud kaelaehe. Sa võid lugedes jälgida ehte liikumist ja omanike vahetusi, ent tegelikult on Saisio nii meisterlik jutuvestja ja iga paiga ja uue tegelaste seltskonnaga loob nii tugeva kohalolekutunde, et pean tunnistama, et ehe ununeb pidevalt :)

Igatahes on lugedes tunda kirjaniku aukartustäratavat taustatööd, tõlkija suurepärasest tööst kõnelemata!

Ilma kannatuse ja kireta poleks ka inimest...

Kuigi alles aprillikuu, julgen tänavuste lugemiselamuste esikümnesse paigutada.